Mälestise tunnus

Piirkonna kompaktse, varaklassitsistliku, paremini säilinud mõisaansamblisse kuuluv majandushoone.

Kirjeldus

Suur, kõrge soklikorrusega. krohvitud poolkelpkatusega kivihoone. Aknad erineva suuruse ja kujuga. Räästaääres karniis. Katusel vintskapid.

Kirjeldus

Kuusiku Altveski vesiveski näol on tegemist pika, mitmes järgus ehitatud, põhimahus krohvitud paekivihoonega. Hoone S-otsas paiknevad ruumid, mille viimasteks funktsioonideks on olnud höövliruum, sepikoda, panipaik ja garaaž. Seejärel tuleb põhimahuga ristipidise asetusega saekaater, millele järgnevad mootoriruum, puutöökoda, riietusruum, teritusruum ning eluruumid, mis laienevad ka põhjas paiknevasse puidust hoonemahtu. S-osa ruumid on 1-korruselised, pultkatustega. Ülejäänud hoone on 2-korruseline ning kannab viilkatust. Tuleohutuse tagamiseks on veski N-poolsed osad eraldatud kahe tulemüüriga, mille kõrvalt ulatuvad välja korstnapitsid. O-fassaadil, endise jahuveski osas, paikneb kottide ülesvinnamise vintskap. Katuse W-küljel 2 hilisemat vintskappi. Viimastes põlengutes on pool hoonest kaotanud oma vanemad katusekatted — siin näeme eterniiti. Endisest jahuveskist N-poole jääval hooneosal on aga silinud vanem kimmkatus ning selle peal tsementkivist katusekate. Kimmkatus on ka kõige N-poolsemal hooneosal, kuid seda katab eterniit. Interjööris on kõige enam ajaloolist substantsi säilinud tulekahjudest puutumata jäänud eluruumide-osas (aknad, uksed, põrandad, tapeedikihid, trafarettmaalingud jms).
(Mari Loit 2012, muinsuskaitse eritingimused)

Ajalugu

Kuusiku mõisat (Saage) on esmamainitud 1467. aastal, mil ta kuulus von Wrangellidele. Von Wrangellide omandusse jäi ta kuni Põhjasõjani. 18. sajandil oli mõis von Hastferite valduses.
1820. aastal omandas selle Georg von Lilienfeld. Von Lilienfeldide aadliperekonna kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Maamõõtja S. Dobermanni andmeil oli 18. sajandi lõpuks mõisas peale nimetatud ettevõtete (tärklisevabrik, viinaköök, vase-, sae- ja jahuveskid) rajatud kõik mõisaansamblile iseloomulikud hooned — hobusetall, kaks aita, karjatall, sepikoda, rehed ja puidust härrastemaja. 20. sajandi algul — mõisate eksisteerimise lõppjärgus oli majanduselu Kuusiku mõisas tavapärastes rööbastes. Töötasid edasi viinavabrik (kus nüüd valmistati ka tärklist), jahu- ja saeveskid. Millal veskihoone Kuusiku jõe alamjooksule rajati, pole täpselt teada. Kindlasti oli see olemas juba 18. sajandil.
Hoonet on laastanud mitmed tulekahjud. Viimane neist toimus 1963. aastal. Ka enne 1947. aastat toimus põleng.
(Mari Loit, 2012, muinsuskaitse eritingimused).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.