Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Vana-Vigala mõisa park
Mälestise registri number 15381
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 17.06.1998
Registreeritud 17.06.1998
Mälestise vana number k
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.06.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Maastikuobjekt, Park, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Park, Ehitusperioodid, 1711-1840, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Kahest eraldiseisvast osast koosnev suurejooneline pargiansambel, mille loomise kohta on teada mitmeid ajaloolisi fakte, seal juures vähemalt kahe pargi planeerimisel osalenud aedniku nimed. Peahoonet ümbritsev suur park on säilitanud oma ajaloolise struktuuri ning mitmekesise üldilme. Park on kuulus eksootiliste liikide rikkuse poolest. Pargi sümboliks on seal rohkelt kasutatud lehis.

Sisestatud: 13.04.2012.

Mälestise kirjeldus


Vana-Vigala mõisa park koosneb suurest peahoonet ümbritsevast mõisapargist, mis võtab enda alla 17,2 hektarilise maa-ala, ja veelgi suuremast nn. hirvepargist, mille pindala on ca 72 hektarit. Peahoonet ümbritseb eriilmelisteks osadeks jagatud park, mida iseloomustavad rütmiliselt põimuvad regulaarsed ja vabakujulised elemendid. Pargi tuumiku moodustab peahoone ümbrus. Peahoone esist suurt muruväljakut piirab ovaalne tee, milleni viib pargi keskteljel lehistega ääristatud allee. Väljaku jõepoolsel küljel asub vabakujuline puistu. Kahel pool sissesõiduteed paiknevad nelinurksed tiigid, sissesõidutee alguses kaks klassikalise kujuga graniitobeliski ja tee hargnemise kohal esiväljaku piiril peahoonele vaadet varjav suur tammegrupp. Mõisahoone tagune pargiosa on peamiselt vabakujulises stiilis, kuid tagaväljaku lahenduses on kasutatud ka regulaarseid kujunduselemente, nagu 19. sajandi esimesel poolel väljaku lõunaserva istutatud pärnade rida ja ajavahemikus 1870-1893 tagaväljaku keskele istutatud elupuudegrupp. Tagaväljaku servas ning pargisügavuses paiknevad veel kaks võlvitud keldrit. Sealt edasi algab suurem kontrastselt paigutatud puudegruppide ja lookleva teedevõrguga pargiosa, mida kujundab parki diagonaalselt läbiv oja, millele on paisutatud tiigid. Sellele järgneb vabakujuline võimsate üksikpuude ja puudegruppidega rohkelt mitmesuguseid võõrpuuliike hõlmav pargiosa, mida läbib põikisuunas väike oja. Pargi lõunaosas vahelduvad lagedamad alad puudegruppidega, kus on ringidena istutatud ühest liigist puud, mille keskmes on sama liiki puu. 1975. aastal ehitati sellesse pargiossa laululava. Piki pargi põhjapiiri kulgeb kuni 400 m pikkune kõrge kivimüür, mis ehitati 1867. aastal. Teisel pool müüri on noor tammepark, mille rajamist alustas 1983. aastal Eesti Kooriühing. Erinevate ürituste ja tähtpäevade auks on tammepuid juurde istutatud. Peahoone taguse pargiosa lõpetab kivipiirdega eraldatud Uexküllide perekonnakalmistu, koos klassitsistliku kabeli ja sammastega väravaga. Kalmistul on säilinut mitmed hauatähised. Iseseisva pargiosa moodustab peahoonest lõunasse üle jõe liigniiske heinamaa ja loodusliku puistuga alale rajatud nn. hirvepark. Hirvepargi maanteepoolne osa koosneb üksikpuude ja puudegruppidega liigendatud väljakutest, mille puistust enamuse moodustavad võimsad tammed. Suurema osa hirveapargist moodustab loodusliku ilmega parkmest. Läbi metsailmelise puistu viib jalgrada pargi keskossa rajatud tiigini, mille keskel asuvale nn. Lisette saarele on püstitatud sambalaadne kolmeteistkümnest üksteise otsa laotud veskikivist lasu. Metsailmelises hirvepargis leidub rohkesti lehiseid ja harilikke tammesid. 1795. aastal hirveparki istutatud vene ja euroopa lehise kultuur on üks vanimaid Eestis tänini säilinud lehise metsakultuure. Nii Kivi-Vigala, Teenuse kui Kuuda poolt suunduvad mõisasüdamesse pikad peamiselt lehistest koosnevad alleed. (Pargiankeet, 2002)

Sisestatud: 13.04.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Vana-Vigala mõisapark asub Konuvere jõe kaldal jõelammidest veidi kõrgemal alal, Hirvepark aga iseseisva pargiosana peahoonest lõunas

Sisestatud: 14.10.2004.

Mälestise ajalugu


1745. aastal sõlmiti endise Adila mõisa aedniku, Taanist pärit Christian Andersiga leping mõisa pargi kujundamiseks. Esimesed teadaolevad istutused pargis pärinevad ajavahemikust 1750-1780, kui mõisahoone ja jõe vahelisele alale istutati pärimuse järgi mõisniku poegade sündimise auks 7 tamme. Peahoonet ümbritsev pargiala kujundati ajavahemikus 1795-1832. Peahoone taha jõekääru rajati 1793. aastal perekonnakalmistu, mille klassitsistlikus stiilis kabel ja värav valmisid 19. sajandi algul. Juba 1791. aastal alustati peahoonest teisel pool jõge hirvepargi rajamisega, mis lõpetati 1832. aastal aednik Hans Lintrupi plaanide järgi. Ajavahemikus 1835-1870 laiendati peahoonet ümbritsevat parki, täiendades seda jõe ja mõisahoone vahelisel alal omanike sõprusringi kuulunud akadeemik Alexander von Middendorffi poolt ekspeditsioonidelt kaasa toodud eksootiliste liikidega. 1867. aastal püstitati pargi põhjapiirile ligi kahe meetri kõrgune kivimüür. Samal ajal paigaldati peahoone esise sissesõidutee algusesse kaks klassikalise kujuga graniitobeliski. Samasugused väravad koos sümboolsete väravavahimajadega asusid ka mõisasüdamest mõni kilomeeter põhja suunas lehiseallee alguses. 1975. ehitati peahoone tagusesse pargiossa kalmistu vahetusse lähedusse jõekääru laululava. 1983. aastal rajati Eesti Kooriühingu poolt pargi põhjaküljele uus tammepark. (Juhan Maiste, 1996)

Sisestatud: 13.04.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 24.04.2012.