Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Lihula linnuse varemed vallikraavidega
Mälestise registri number 15476
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.06.1998
Registreeritud 19.06.1998
Mälestise vana number 141
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(10)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 31.03.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Kindlustus, Linnus, Piiskopilinnus, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Lihula linnus oli Lääne-Eesti tähtsamaid l13.s. kaitseehitisi.

Sisestatud: 06.01.2005.

Mälestise kirjeldus


Üldkavatiselt jälgib muinaslinnuse kuju. Poolringikujulist sisehoovi ümbritses kumera kaguküljega peakorpus, millel idaküljes värav. Selle kõrval asus kabel. Samast küljest piiras linnust kuiv kraav. Linnuse järsunõlvalist loodekülge kaitsesid veega täidetud vallikraavid. Kaguküljel on paiknenud eeslinnus, mille ehitamisaeg ei ole teada.
Tänaseks säilinud vaid väheseid paekivirudimente.- osake kaitsemüürist ja osaliselt ka vallikraav. Arh. väljakaevamiste käigus avatud osaliselt kabeli ja värava müüristik ning eeskindlustuse ala.

Sisestatud: 15.01.2003.

Mälestise ajalugu


Linnus asus paekõrgendiku neemikul (nüüd tuntud Lossimäena). Seal oli noorema rauaaja II poolest olnud eestlaste muinaslinnus. Ehituse algatajaks oli Saare-Lääne piiskop Heinrich. Looduslikke kaitse-eeldusi arvestades ehitati muinaslinnuse kohale mäeseljandiku loodeotsa 1241-42 kivilinnus, mille poolringja põhiplaaniga peahoone sisaldas 7 ühetaolist ruumi. Värav paiknes kagus. Neemiku tipus peahoone varjus asetsevat ovaalset sisehoovi kaitses järsaku ääres olev kilpmüür. Linnuse seljandikupoolsel küljel olid parhamitaoline kindlustus, avar eeshoov ja neemikut muust seljandikust eraldavad põikkraavid. Sisemist kraavi kindlustati 16. sajandi I poolel väikeste bastionidega. Linnus oli aastatel 1234-51 Saare-Lääne piiskopkonna residents. Maavalduste jagamise (1238-48) ja kaitse huvides anti osa linnust (v.a. torn ja peavärav) Liivimaa ordule. Linnus hävis Liivi sõjas ja on 17. sajandist alates varemeis.
Liivi sõja ajal käis Lihula korduvalt käest kätte, alistudes küll rootslastele, poolakatele, venelastele ja hertsog Magnusele. Kuigi linnus veel säilis, minetas ta pärast Rootsi-Poola sõda aastail 1600-01 oma sõjalise tähtsuse. 1643. a. andis kuninganna Kristiina loa linnuse lammutamiseks ja kasutada sellest saadavat ehituspaasi mõisa ja aleviku majade ehitamiseks.
Kaevamistel alates 1990 (arheoloog. M.Mandeli ) avati osal. värava ja kabeli müüristik ning värava sekundaarsete eeskindlustuste ala.

Sisestatud: 15.01.2003.

Meedia


"Lihula linnus tõuseb maapõuest" artikkel Lääne Elu 09.01.1996.
"Lahendatakse Lihula Piiskopilinnuse saladusi" artikkel 1996.
"Kas Lihula on Haapsalule liiga teinud" artikkel Lääne Elu 07.03.1996.
"Arheoloogid alustasid Lihulas hooaaega" artikkel Lääne Elu 13.05.1997.
"Kas Lihula muuseum vajav katust või arheoloogilisi kaevamisi?" artikkel Lääne Elu 29.10.1997.

-Arheoloogid leidsid Lihula linnusemäe seest keerdtrepi
www.le.ee/?a=uudised&b=5685

Lääne Elu 23.10.2013, Kaire Reiljan "Lihula linnus kandideerib aasta mälestise tiitlile"
http://online.le.ee/2013/10/23/lihula-linnus-kandideerib-aasta-malestise-tiitlile/

Sisestatud: 15.11.2007.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Lihula_linnus

Sisestatud: 13.05.2011.