Mälestise tunnus

19.s. lõpust pärineva historitsistliku mälestuskabeli näide, mis paistab silma kvaliteetse ning ilusa detailitöötlusega.

Kirjeldus

Hästi ja väärikatest materjalidest ehitatud neogooti ja neorenessansi elementidega historitsistlikus stiilis kaheksakandilise põhiplaaniga kabel. . Kabel on diameetriga 8m kitsamas ja 9,5m laiemas osas, sisemise ruumi läbimõõt on 6m. Neljas küljes on eenduvad frontoonid, milledest ühes on sissepääs, sellest külgmistele jäävad aknad. Sissepääsu vastaskülje frontooniseinas on petikaken, ruumis aga nišš kus valgest marmorist A. Weizenbergi koopia Thorwaldseni "Kristusest". Fassaadide seinapinnad on kaetud faktuurkrohviga ja värvitud lubivärviga. Külgi raamistavad kohalikust liivakivist karniisid, karniisialune vöö, servad, nurgakvaadrid ja –konsoolid. Samuti on ukse ja akende gootikaared raamistatud krohviraamistusega. Kabeli sokliosa, trepiastmed ja lävepakk on suurtest tahutud graniitplaatidest. Katus on valtsidud vaskplekist, kupli keskel tipus messingkuulil rist. Peaukse kohal kiri A. von Schuberti nime ja surmaaastaga. Kahepoolega peauks seest puidust, väljast kaetud metall-lehtedega, mis kinnitatud ehispeadega naeltega. Sees varbuks kaunilt kujundatud keskse ehisdetailiga. Kabeli põrand on diagonaalis maleruudustikuna paigutatud kahes toonis kiviparkett. Võlvide servi rõhutavad dekoratiivsed profiilid, mille lõpetuseks on seintel ka profileeritud konsoolid, võlvitipus messingist õhutusrest. Seintel on eksponeeritud restaureeritud metallpärjad.
(allikas: M.Rähni „ Muinsuskaitse eritingimused remondiks ja restaureerimiseks”)

Ajalugu

Ehitatud 1880 Vihula mõisniku Alexander von Schuberti mälestuseks.

Meedia

Haljala kabelit ehivad kaheksa metallpärga
14.12.2004 Virumaa Teataja
Katrin Kuljus, reporter

Tänu Haljala aktiivsele kalmistuvahile, vallavalitsusele, muinsuskaitseametile ja ennistuskojale Kanut kaunistavad nüüdsest Haljala kabelit kaheksa restaureeritud metallpärga.

Eelmise aasta jõuludeks riputati Haljalasse Vihula mõisnikule Schubertile ehitatud kabeli seinale esimesed neli restaureeritud pärga. Möödunud reedel pandi kohale ülejäänud neli. Pärjad on dateeritud XX sajandi algusaastatega ja kuulusid ameti poolest õpetajatele, koorijuhile ja teistele tolle aja tunnustatud inimestele.


“Asi sai alguse sellest, et Tallinnfilm tuli siia ja tahtis laenutada “Rummu Jüri” filmimiseks metallpärga. Nende sõnul pidavat neid suhteliselt vähe alles olema,” rääkis Haljala kalmistuvaht Asta Samolberg.

Kaheksa metallpärga oli pandud tööriistade kuuri hoiule. “Kogu aeg oli mul hirm, et äkki poisikesed võtavad nendega midagi ette,” rääkis Samolberg, “Käisin vallas ja kirikus rääkimas kümme aastat – andis ikka rääkida. Kõik said asjast aru, aga midagi ette ei võtnud. Kui Sulev Kiviberg tuli meile keskkonnanõunikuks ja rääkisin Anne Kaldamiga, hakkas asi liikuma,” meenutas Samolberg.

Vanad metallpärjad võivad alguses jätta väga armetu mulje: roostes, pruunid, muljutud, sasitud. “Vahel on arvamus, et ega neist asja saa. Aga kui roostest puhastada ja deformatsioon eemaldada, jääb mulje, et kõik oleks puhvi löödud – meilt on lausa küsitud, et kas oleme lehti juurde pannud. Lilli on valge ja hõbeda värviga järgi aidatud,” rääkis ennistuskoja Kanut osakonnajuhataja Heige Peets.

Varem on nad restaureerinud Köhleri ja Barclay de Tolly mausoleumis olevaid metallpärgasid.

“XIX saj lõpu pärgadel kasutati portselanlilli, hiljem tulid metallpärjad – mida vanemad, seda hinnalisemad pärjad olid. Metallpärgade lehekujud on sarnased ja ilmselt olid tol ajal töökojad, mis neid masstoodanguna tegid,” rääkis Heige Peets.

Haljala metallpärgadest mõnel oli kasutatud algselt rohelist värvi, lilled olid sinised ja kuldse südamega, aga värviti üle mustaga ja seda värvi on peaaegu võimatu maha võtta.

Metallpärja restaureerimine algab välitööna - terasvilla ja spetsiaalsete otsikutega trellidega puhastatakse lehtede vahed tolmust. Pärast eelpuhastust viiakse pärg laborisse, kus teda töödeldakse roostevastase ainega ja antakse detailidele õige vorm.

Metallpärjad ei olnud omal ajal haudadel avatult, vaid nad pandi klaasuksega metallvannidesse. “Nõukogude perioodil kasutati vannid muuks otstarbeks ja kui pärjad jäid vihma ja lume kätte, hakkasid nad roostetama ning paljud neist visati lihtsalt ühel hetkel minema,” rääkis restauraator Heige Peets.

Haljala kalmistuvahi Asta Samolbergi sõnul olevat üks kohalik inimene talle rääkinud, et poisid võtnud pärgade vannid ja lasknud nende sees liugu. Mis puutub vanade asjade väärtustamisse ja hoidmisse, oli Samolberg väga murelik. “Inimesed viskavad ilusad ristid minema ja panevad samba asemele,” tähendas ta.

Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa järelevalveosakonna vaneminspektor Anne Kaldam avaldas lootust, et järgmine põlv oskab hinnata vanu säilitatud asju, ka metallpärgasid Haljalas.