Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pikaristi postijaama peahoone
Mälestise registri number 16042
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
X-koordinaat 650555.34
Y-koordinaat 6589124.79
Mälestise vana number 473
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 30.01.13

Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anne Kaldam

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Ühiskondlik hoone, Haldushoone, Postihoone, Ehitusperioodid, 1711-1840.

Mälestise tunnus


Oma aja nii Poolas kui ka Lätis levinud postijaamade tüüprojekti hästisäilinud näide.

Sisestatud: 25.09.2003.

Kirjeldus


Klassitsistlik, ühekorruseline, madala kelpkatusega, siledate krohvitud seinapindade foonil tõuseb esile kahe paarisambaga portikus, mida kroonib kolmnurkne ehisviil. Baasideta siledad sambad toetuvad soklikõrgusele alusele ja kannavad lihtsat talastikku. Akna- ja ukseavasid ümbritsevad lamedad krohviäärised, nurki rõhutab kvaaderrustika. Kõrged aknad on kuue ruuduga, välisuks tahveldatud ja valgmikuga. Peahoonet risti läbiva vahekoridori poolest sarnaneb ruumilahendus Sänna postijaam peahoonega. Reisijateruume on hoone vasakus tiivas kolm; postijaamapidaja kolm elu- ja tööruumi ning köök asuvad hoone paremas tiivas. Vahekoja otstes tuulekojad, tagaküljel väike väljaehitis.(EA)

Sisestatud: 25.09.2003.

Ajalugu


Kivihoonele eelnes 18-19.s. puithoonestus. 19. saj algusest on Pikaristil teada vaid üks pikk kivihoone, kus paiknesid hobusetall, ait ja tõllakuur.Kivihoone on ehitatud 1838-41 tüüpprojekti järgi, sarnaseid hooneid leidub ka Lätis ja Poolas. Säilinud on lisaks peahoonele veel vana ja uus tall, sepikoda, ait ja kelder ümber pikliku majandushoovi. Peahoone oli pikka aega kasutusel koolimajana, 1960. a-test elamuna.

Sisestatud: 19.12.2007.

Ajalugu


Postijaamade ajaloost
Vanim kirjalik ürik sidepidamise algete kohta Eestis on ordumeister Volter von Plettenbergi poolt 1552 muhulasele Hanskele antud vabaduskiri, mis vabamehe Hanske ja tema järglased orjusest vabastamise kõrval ka esimesteks postivedamiskohuslasteks tegi. Regulaarsema postiside loomine Eestimaal on seotud Rootsis 20.02 1636 väljaantud postimäärusega. Ametisse pandi postikäskjalad, kes küll asendati 1643 kiiremate postiratsanike ehk postiljonidega. Reisijate ja posti vedu toimus tasu eest. Kavandati postijaamade võrgu loomine 2...4 miiliste (15...30 km) vahemaade järgi, kuid selle teostumine toimus aeglaselt. 1649 ja 1651 anti eeskirjad kõrtside ehitamise kohta maanteede äärde, mille järgi kõrtsid pidid kujunema hobupostijaamadeks ja asendama senist talurahvale koormavat küüdikohustust. Baltimaadel oli maanteekõrtside võrgu loomine rüütelkondade kohustuseks. See edenes visalt ja riik kordas seadust veel 1670, 1693 ja 1697.aastal. Rootsi aja lõpuks oli Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus. 1672 ja 1688.aasta teede kirjelduse järgi oli kõrts-postijaamadega varustatud Tallinn-Pärnu, Tallinn-Keila- Haapsalu ja Tallinn-Narva maantee. Posti ja reisijate vedu oli aeglane kuna liiguti ainult päeval.
18. sajandi I poolel korraldas Vene valitsus postiasjanduse ümber. 1714 avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu. 1775. aasta seadusega loodi riiklikud postiametid. Postiameti üheks tähtsaks ülesandeks reisijate veol posthobustega oli postimajade ehitamine, mis pidi kindlustama reisijatele öömaja. Selliste majade ehitamine algas Peeter III valitsusajal. 18.sajandil ehitati postijaamu puidust, 19.sajandil põhiliselt kivist.
Postijaamade asukohad olid 19.sajandi alguseks kujunenud kohtkindlaks, vahemaad oli 20...30 kilomeetrit. 19. sajandi alguses ehitatud postijaamad olid mõjutatud 1806. ja 1819. aastal kehtestatud tüüpprojektide kasutamise seadusest.

Sisestatud: 19.10.2009.

Ajalugu


1871.a kohandati senine Pikaristi postijaama hoone kooliks. Pikaristi kihelkonnakooli õpetajaks sai 1875.a Aleksander Leufeldt. Halvad töötingimused tingisid sagedase abiõpetajate vahetumise. Pärast Pikaristi kihelkonnakooli lõpetamist said külakoolmeistriteks 29 inimest, kes asusid tööle peamiselt oma kihelkonna piires.
(http://vastakool.ee/index.php/koolist/ajalugu)

Sisestatud: 17.05.2011.

Kaitsevööndi ulatus


vt. kaardilt LISA 1 Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piir.

Sisestatud: 14.08.2006.

Meedia


artikkel Taimi Käos "Täna räägime postipoistest ja -jaamadest " 24.11.2007 http://www.valgamaalane.ee/261107/esileht/viies_kulg/25011885.php
Esialgu veeti posti ratsa, kuid hiljem, kui posti kogus suurenes, hakati seda tegema veokitega. Postivedu liigitati kolmeks – kerge-, raske- ja ekstrapostiks. Kõik need liikusid erineva kiirusega. Kasutada tuli postisarve või kuljuseid.
Postipoiss pidi andma helisignaali, et tee oleks vaba. Jaamad said posti lukustatud ja pitseeritud kottides ja pidid need kiiresti, veograafikus ettenähtud aja jooksul vigastamatult järgmisse postijaama viima. Igas jaamas vahetati veokeid ja komissar pidi jälgima, et posti tõstmisel uude sõidukisse ei rikutaks pitsateid ja lukke ning saadetis oleks kaitstud vihma, lume ja pori eest.
Vastutus kottide puutumatuse üle lasus saatval postiljonil ja jaama komissaril, kelle kohustuste hulka kuulus kõigi paunade seisundi hindamine. Komissar pidi ka kohaliku postiveokoti avama, kirjad sorteerima, uued lisama ja oma piirkonna kirjad välja võtma.
Postipoiste andmise kohustus oli mõisatel. Eeskirjade järgi võisid need olla ainult terved, tugevad, ausad ja karsked noored mehed, kuid neid oli mõisatööski eriti vaja ja seepärast oli postipoiste andmine mõisaomanikele vastumeelt. Mõisahärradel tuli anda ka hobustele toidumoon, kuid sageli suruti see kohustus edasi talupoegadele.
Postijaama ametnikkonda kuulusid ka valvesoldatid, kes olid veol julgestuseks.
Eesti- ja Liivimaal 18.–19. sajandil tegutsenud postijaamade ülesandeks oli ühendada Vene riigi pealinna Peterburi Tallinna, Riia ja Lääne-Euroopaga.
Peterburi ja Lääne-Euroopa vahelist postivedu oli kõige otstarbekam korraldada mööda Peterburi, Narvat, Tartut ja Riiat ühendavat postiteed. Peaaegu pooleteise sajandi jooksul oli see tee olnud üheks tähtsamaks ühendavaks sooneks Vene impeeriumi pealinna ja Lääne-Euroopa vahel.
1712. a lubas Peeter I potihobuste kasutamise eraisikutele. Reisiliiklusse rakendati postijaamad pärast nende valmimist 18. sajandi teisel kümnendil. Reisiti vankrite ja kibitkadega, mis olid lahtised või kinnised. Kibitkades veeti kahte-kolme reisijat, vankrites kuni nelja. Talvel sõideti saaniga, mis oli samuti lahtine kahe või kinnine nelja reisija jaoks.
1820–1840 võeti kasutusele postitõld, mida rahva seas kutsuti tilisangiks. See vajas juba rohkem hobuseid. Üle viie reisijaga tõlla ees pidi olema kaheksa hobust, vähema reisijate arvu puhul võis hobuseid olla kuus. Postisaani võis samuti reisijaid võtta, seda vedas kolm hobust. Sel ajal käis postitõld kaks korda nädalas Riia ja Peterburi vahet.
1840–1870 hakkas reisijateveoga tegelema postiamet. 1840. a asutati Peterburis postitõldade ja brikkide osakond reisijate, postipakkide, liht- ja rahasaadetiste veoks. Ka talupojad võisid reisida, kuid hinnad käisid neile ilmselt üle jõu.
1870. aastast alates tõrjusid raudteed senised elava liiklusega postimaanteed tagaplaanile ning sundisid neid rajama kõrvalistesse paikadesse.
Pärast Tartu–Valga–Riia ja Valga–Võru–Pihkva raudtee valmimist 1889. aastal lõpetati reisijate vedu Peterburi–Tartu–Riia trakti Tartu–Valga–Riia teelõigul ja Valga–Pihkva teel.
Mõned erapostijaamad säilisid kohaliku tähtsusega reisijateveoasutustena. Selliseks jäi Kuigatsi. 1887. a avati postijaam Viljandi–Kuigatsi vahel Pikasillal. Jaam töötas küll vaid kaks aastat.
1912. a avati Sangaste raudteejaama postijaam kohaliku liikluse hõlbustamiseks. Raudteejaamast veeti reisijaid kaugematesse sihtkohtadesse. Kui tulid bussid ja taksod, kadus postihobustega logistamine tolmustel teedel. Viimased postijaamad suleti Eestimaal 1940. aastal.

Tasustamisest
Sõiduraha arvestati igalt hobuselt ja verstalt või hobuselt ja kümnelt verstalt. Reisijal tuli tasuda ka kasutatud sõiduki üüri ja anda postipoisile viinaraha, millest olenes sõidu kiirus.
1732. a – hobuselt ja kümnelt verstalt 12 kopikat.
1783. a – hobuselt ja verstalt 2 kopikat.
(18. sajandi lõpul maksis üks lammas üks rubla ja 50 kopikat.)1856. a Peterburi–Valga – 20 rubla tõlla sees ja 14 rubla katusel.
Narva–Valga – vastavalt 13 ja 9 rubla,
Tartu–Valga – 10 ja 7 rubla.
Postijaamades ka toitlustati. 1822. a maksis kahe roaga lõuna 35 kopikat hõbedas või üks rubla 40 kopikat vases. Nelja roaga lõuna 65 kopikat või kaks rubla 60 kopikat. Pudel õlut kuus kopikat või 24 kopikat.
Igas postijaamas olid toad, kus reisijad said puhata ja ööbida. 1822. a nõuti toa eest kolm hõbekopikat või 12 kopikat vaske ja voodi eest 20 hõbekopikat.
1882. aastal olid Liivimaa postipoisi riietusesemed linane kuub, kasukas, kaks paari linaseid pükse, kolm särki, kaks paari sukki, kaks paari kindaid, kaks paari pastlaid, paar saapaid, linane kittel, kübar, talvemüts.
Aastane toidumoon – leisikas liha (rasva), kuus vakka rukist, vakk tangu, kaks vakka kartuleid, vakk herneid ja neli naela soola. (Leisikas – 8,1906 kg, vakk – 66,4146 liitrit, nael – 410 grammi.)
1850. aastal sai postipoiss palka 20–25 rubla.

Sisestatud: 19.12.2007.