Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Vao tornlinnus
Mälestise registri number 16092
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 448
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 31.10.19

Menetleja: Lääne-Virumaa nõunik, Mirjam Abel

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Elamu, Peahoone, Ehitiste liigid, Kindlustus, Linnus, Vasallilinnus, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Väga hästi säilinud tornlinnus ning kontsentreerituim kaitseehitis.

Sisestatud: 12.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Ruudukujulise põhiplaaniga neljakorruseline tornehitis, plaanis jaotamata ühe ruumiga. Küljepikkused on enam-vähem võrdsed (9,6 kuni 10,1 m), kõrgus keldripõrandast karniisini 13,1 m. Seinte paksus on all 1,3-2,4 m, ülakorrusel umbes 1 m, seega suurem kui tavalistel mõisahoonetel. Peatähtsus oli kaitsefunktsioonil, elutegevuseks vajalikud detailid olid sekundaarsed. Kaitseiseloom avaldub kõrges sissepääsus teisele korrusele (algselt maapinnast 3 m) läbi idaküljel paikneva riivpalgiga suletava ukseava. Riivpalgiga sulatavad on olnud ka trellitatud ja luukidega varustatud aknaavad samal korrusel. See oli lääniisanda töö- ja esinduskorrus. Sealt pääses mööda müüritreppi kolmandale, põhiliselt elukorrusele, mille loodenurgas oli kamin ja põhjaküljel aknaniśis lavatoorium, samuti prill-plaadiga dansker, mis on varustatud tulirelvadele mõeldud laskepiludega. Ka koduseid jumalateenistusi viidi läbi kolmandal korrusel. Neljandale, kaitse- ja vahipidamiskorrusele viis müüritrepp. Kaitsekorruse kõigis seintes oli kolm väikest ühelaiust kaarava. Toidu ja muu moona panipaigaks ettenähtud esimesele korrusele viis samuti kitsas müüritrepp. Keskpiilariga esimest korrust ja lisatoeta teist korrust katavad paekivist ristvõlvid, ülakorruseid puitlaed.
Linnus restaureeriti 1986. a. (arhitektid U. Arike ja M. Rähni).
(Kalvi Aluve, Eesti arhitektuur III. Tln., 1997)

Sisestatud: 12.04.2011.

Mälestise ajalugu


Rajatud 15. sajandi lõpus; ajamäärangut toetab Vao mõisa tekkeaeg 1442. a., samuti lavatooriumi redutseeritud kuju, ülalt veeliistudega kaitstud aknad (sarnaselt samaaegsete Tallinna linnamüüri tornidel ja Haapsalu linnuse välistornil) ning sarnasus Kiiu tornlinnusega 15. sajandi lõpust. Ehitatud ühes järgus; oletatavat ringmüüri leitud e ole.

Sisestatud: 12.04.2011.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Vao_vasallilinnus

Sisestatud: 19.05.2011.

Meedia


Vao tornlinnuse restaureerimisest möödus kolmkümmend aastat

Kõrge nõlvaku kaldal asuvat järsu punase telkkatusega Vao tornlinnust oleme harjunud nägema restaureeritud kujul. Kui aga vaadata ajas kasvõi 35-40 aastat tagasi, oli linnuse välimus sootuks teine: kasutuseta, katus katki, raidpiidad purunenud, keldris sadevesi… Aruka majandusmehena ja mitmekülgsete huvidega inimesena otsis tollase Vao sovhoosi direktor Hans Veermäe majandi igapäevategemiste kõrvalt võimalusi Vao keskuse väljaehitamiseks ja paikkonna elu arendamiseks. Suuresti tema initsiatiivil võeti Vaos ette keskaegse tornlinnuse korrastustööd. Projekt telliti Kultuurimälestiste Riiklikult Projekteerimise Instituudilt (arhitekt Urmas Arike, sisekujundus Mare Rähni) ja 1984. aasta kevadel alustas Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakond restaureerimistöid. Paest ja dolomiidist raiddetailid teostas Tallinna kiviraidur Ott Laes,
sepisvalgustid tagusid Rakvere sepad. Mööbel, muu hulgas põhikorrusel asuv massiivne laud koos lauda ümbritseva kolmeteistkümne tugeva tooliga, valmis Vao sovhoosi puidutöökojas Kalju Tammiste käe all. Restaureerimistööde maksumuseks kujunes 130 tuhat rubla, mis tollal oli mitme mugavustega kortermaja hind. 1986. aastal võis töödele joone alla tõmmata – majandirahvas sai enda käsutusse koha väiksemate koosviibimiste tarbeks. Arhitekt Urmas Arike on kokkuvõtlikult iseloomustanud tööde käiku nii: „Asjalik ja operatiivne koostöö tellija – Vao sovhoosi, eriti aga nende esimehe Hans Veermäe ning restaureerija-ehita-ja – Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Rakvere osakonna ja nende töödejuhataja Gunnar Kirsi vahel võimaldas kolme aastaga korrastada ühe Eestimaa omanäolisema keskaegse elu- ja kaitseehitise ning võtta see tänapäevases funktsioonis kasutusele.“ 1985. aasta Horisondis nr 2 kirjutab restaureerimisprojekti autor arhitekt Urmas Arike põhjaliku üle-
vaate Vao tornlinnusest ning tema väärtusest ja olulisusest Eesti arhitektuurimaastikul: „Peavarju ja kaitset pakkunud väikelinnuseid rajati Eesti aladel üsna arvukalt juba keskajal. Nende ehitamine sai alguse vasallide ümberasumisega kindlustatud keskustest oma läänimaadele. Sääraste vasalli-(lääni-)lin-nuste püstitamine hoogustus eriti pärast Jüriöö ülestõusu (1343), mil Põhja-Eestis langes tuleroaks hulgaliselt mõisaid. Kõnealuseid kindlustisi teataksegi peamiselt Põhja- ning Lääne-Ees-tist (Kiiust, Vaost, Purtsest jm). Tänapäeval on enamik tornlinnuseid täiesti hävinud, väike osa neist seisab varemeis. Üheks paremini säilinuks tuleb arvata Rakvere rajoonis Väike-Maarjast umbes 4 kilomeetrit edelas paiknev Vao torn. Vao muistne linnus asub Pandivere kõrgustiku lääneosas endise mõisapargi serval kõrgel nõlvakul. All orus voolav Vao oja ühineb samas lähedal teisega ning annab alguse Põltsamaa jõele. Torn kujutab endast ruudukujulise põhiplaaniga (9,60x9,98x9,98x1014 m) neljakorruselist paekiviehitist. Ent polegi nii lihtne öelda, millal ehitamisega algust tehti. Rootsi professor Sten Ingvar Karling määras selle aja keldrivõlve toetava kandesamba kapiteeli ja Väike-Maarja kiriku samba sarnasuse põhjal 1370-ndates-se aastatesse. Kunstiajaloolase Villem Raami järgi aga pandi torn püsti sajandijagu hiljem, 15. aastasaja lõpul; sellele vihjavad kaheksanurkse lavatooriumi (kivist kätepesunõu) kuju ning raidkivist veeliistudega ülalt kaitstud aknad, mida tuntakse ka Tallinna vastava aja ehitiste juures. Tema hinnangut kinnitab danskeri (ärkelkäimla) sarnasus Kiiu tornlinnuse omaga (16. saj). Vao torni rajamisel kasutati kohalikku, omapärase koetisega lubjakivi. Ehitusmeister on väga hoolikalt valinud torni nurkadesse paigutatud suured paekvaadrid (täisnurkselt tahutud ehituskivid); eeskujulik on kogu ladumistehnika, konstruktiivselt jõulised paljud ehituselemendid. Arvatavasti kattis torni maapealset, peaaegu kuubikujulist osa kunagi kõrge kivist telkkatus, mida ehtis tuulelipp. Kelder ja esimene maapealne korrus on võlvitud, kaht ülemist katsid jämedatest tahutud puittaladest laed. Torni keldrikorrusel võis algselt paikneda laoruum, kus hoiti nii toiduaineid, majatarbeid kui ka laskemoona; keldrisse sai kitsast müürisisest keerdtreppi mööda. Järgmine, maapinnaga ühel tasapinnal asuv põhikorrus kujutas endast arvatavasti töö- ja esindusruumi. Sinna pääses laiast rautatud välisuksest; kaht trellitatud akent võis sulgeda luukide ja riivpalgiga. Riivpalk kindlustas ka ust. Teise korruse eluruumi viis müüritrepp. Seal paiknesid nurgakamin, laskepiludega dansker ja lavatoorium. Kolmas korrus, kuhu mindi samuti järsu müüritrepi kaudu, oli eeldatavasti kaitseks ja vahipidamiseks. Igas seinas paiknes kolm laskeava. Kas Vao tornlinnuse ehitaja rajas selle eeskätt kaitseks või elamiseks? Taas pole praegu enam võimalik kindlat vastust anda. Kaitseotstarbele viitavad eelkõige müüride paksus, laskepilud, riivpalkidega kindlustatud ukse- ja aknaavad, trellid ning luugid, kitsad trepikäigud. Ent torni kasutamisest elamuna annavad tunnistust esinduslik kamin, prillkiviga dansker, seinakappide ja küünalde nišid ja maapinna lähedal paiknev sissepääs. Tõenäoliselt kasutati sääraseid rajatisi nii elamiseks kui ka kaitseks väiksemate kallaletungide vastu. Eesti NSV Ehituskomitee Kultuurimälestiste riiklikus Projekteerimise Instituudis koostati Vao sovhoosi tellimusel tornlinnuse ennistamise projekt. Mullu suvel tehti seal töödega algust: torn sai uue katuse jms. See lahendus võimaldab üht Rakvere rajooni väga omanäolist ajaloomälestist tutvustada kõigile huvilistele, avardades nõnda meie teadmisi keskaja ehituskunstist.“ Restaureerimise järel sai linnusest Vao ühismajandile sümbolväärtusega hoone. Esindusfunktsiooni täitnud linnuses viidi kaheksakümnendate aastate teisel poolel läbi kõik majandi juhtkonna pidulikumad vastuvõtud ja tähtsamad kohtumised. Torni perenaine oli Niina Lusmägi. Torni kujutis leidis majandi kunstniku Eve Veermäe valmistatud kavandite järgi kasutamist toonastel suveniirklaasidel ja kilekottidel. Reformide käigus omandas torni Väike-Maarja vald. Praegu on linnus osaks Väike-Maarja muuseumist ning on suviti külastajatele avatud. Lisaks linnuse interjöörile on vaatamiseks 1999. aastal Janis Tobrelutsul koostöös Väike-Maarja muuseumiga linnusesse valminud püsiekspositsioon, mis tutvustab tornlinnuse, mõisa, ümberkaudsete külade ja mõisa viimaste omanike Edler von Rennenkampffide perekonna lugu. Aastast 1998 ehivad linnuse põhikorruse aknaid Vao valduste esimeste omanike de Wackede ja viimaste mõisnike Edler von Rennenkampffide perekonnavappidega vitraažid (autorid Anne Ehasalu ja Tuuli Puhvel). Ussimaarjapäeval 2000 avati Janis Tobrelutsu eestvõttel endise linnusekabeli aknal neitsi Maarjat kujutav vitraaž (autor Tuuli Puhvel). Samas toimunud konverentsiga neitsi Maarja teoloogilisest taustast ning tema kiriku- ja kultuuriloolisest tähendusest Maarjamaale ja Väike-Maarjale tähistati ühtlasi kihelkonna nimepäeva. Torni ülemisel korrusel saab korraldada näitusi. Ajalooürikuid ja arhitekt Urmas Arikese kirjutisi sirvis Ilve Tobreluts /Allikas: Väike-Maarja Valla Infoleht, nr. 1, 19 jaanuar 2017/

Sisestatud: 13.11.2019.