Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ristimiskivi, 15.saj. (dolomiit)
Mälestise registri number 16217
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 485
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 06.08.14

Menetleja: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Kivi, Objekt, Sakraalese, Rituaalese, Ristimistarve.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui haruldane keskajast pärinev raidkunstiteos

Sisestatud: 05.09.2007.

Mälestise kirjeldus


Pikihoone idaseina ääres võidukaarest lõuna pool. Läbimõõt pealt ca 76-77,5cm, alt 43cm, kupa kõrgus 50,5-56,3 cm, serva paksus ca 8-9cm, anuma sügavus ca 30cm. Rohkesti kilde väljas, külge läbiv mõra.

Sisestatud: 08.11.2006.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1973 – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 485

Sisestatud: 05.09.2007.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: dolomiit.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: -
Dateering: arvatavasti 13. sajandi III veerand
Mõõtmed: pealt Ø ca 76 - 77,5 cm, alt ligilähedane Ø 43 cm; kõrgus 50,5 - 56,3 cm, serva paksus ca 8 - 9 cm, anuma sügavus ca 30 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): -
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): kivist on rohkesti kilde väljas, külge läbiv mõra (väljast püstipikkusega ca 32 cm, lisaks põikipikkus ca 6 cm), määrdunud, seest prahine, liivane
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Monumentaalne ja kaunilt proportsioneeritud, nn. orvandikupa tüüpi ristimiskivi kupaosa (jalamit ei ole alles), mis pärineb Hanila kirikust ning on kultuurihuvilise õpetaja Ernst Lüdigi aegu 20. sajandi I veerandil toodud Karusele kirikliku kunsti muuseumi. Koos teiste Karusele allesjäänud eksponaatidega püsis Wistingshausenite perekonnakabelis Karuse kalmistul, kust alles kabeli renoveerimise eel mõne aasta eest Karuse kirikusse toodi.
Vastasäärtes 2 süvendit ca 3,5 x 3 x 2,5 cm; jalam puudub. Wistingshausenite kabelis seisis madalal kuuekandilisel puitalusel.
Pikihoone idaseina ääres võidukaarest lõuna pool
Ristimisvaagen on lähedalt sarnane Lääne-Nigula kirikus asunud ristimisvaagnaga, mille kohta Armin Tuulse (Mittelalterliche Taufsteine in Estland. Apophoreta Tartuensia Societas Litterarum Estonica in Svecia. Stockholm, 1949, lk. 156) kirjutab järgmist: …handelt es sich um eine stilreine gotländische Muchelcuppa. In der Zeit um 1230 setzt auf Gotland ein uniformender Prozess der Gotik ein: die frühelen reichen Bildungen, die mit üppiger figürlicher und ornamentaler Phantasie ausgeschmückt wurden, werden durch abstrakte Formen ersetzt. Der Typus ist auf Gotland u. a. in Martebo und Hangvar vertreten, noch öfter aber ist er an die Küsten der Ostsee exportiert… Der Taufstein in Lääne-Nigula ist vermutlich nach der Erbauung der Kirche im dritten Viertel des 13. Jahrhunderst angeschaft worden.
V. Uuspuu. Hanila kihelkonna kiriklike mälestusmärkide registreerimistöö. Tartu, 1935 (TÜ Raamatukogu fond 55, n. 3, sü. 101, lk. 31): Ka katolikuaegne ristimiskivi on Hanilas säilinud. Praegu asub ta aga Karusel koguduse muuseumis, kuhu õp. Lüdig ta on viinud. Ristimiskivi on täiesti tervena säilinud. Isegi kuuekandiline puust alus on terve.
H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 11: Vanemaid, XIII-XIV sajandisse dateeritud ristimiskive on Eestis registreeritud paarikümne ümber. Kõik nad pärinevad Saaremaalt või Läänemaalt. Ristimiskivi tahkudel on kaarnišina süvendatud pinnad. Laialilaotatult oleks seesugune anum piscina – pühitsetud vee valamu teatava tüübi üheks sõsaraks. Kõik need ristimiskivid asetuvad lihtsal, ümmarguselt plaadilt karika jalaks aheneval aluskivil. …kuuluvad väiksematele erinevustele vaatamata Ojamaa nn. orvandikupa tüüpi, pärinedes XIII sajandi kolmandast või neljandast veerandist.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 05.09.2007.