Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Võidukaare grupp, B.Budeloch, 1682 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 16258
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 469
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(5)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Skulptuur.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui kunsti- ja kultuuriloolise väärtusega polükroomne puunikerdustöö 17. sajandist

Sisestatud: 26.02.2007.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1973 – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 469

Sisestatud: 05.05.2009.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: õli, puit.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia, tisleritöö.
Autor, valmistamise koht: nn. Kullamaa kiriku meister, oletuslikult Tallinna puunikerdaja Budewin Budeloch
Dateering: umbes 1682
Mõõtmed: kõrgus ca 400 cm, Maarja kõrgus ca 160 cm, Johannese kõrgus ca 160 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): risti tagakülge kattev pühendustekst: ANNO 1682 HAT DER HOCHWOHLENRWÜRDIGER GROSACHTBARER UND NOCH WOLLGELÄHRTER HERR HEINRICH GÖSEKEN PASTOR ZU GOLDENBECK PROBST IN DER WYCK UND AS SESSOR DES KÖ NINGLICH CONSIS TORII ZU REVAL DIESES GOT ZU EHREN DER KIRC HEN ZUR ZIERDE UND IHM SELBST ZUM CHRIST LICHEN GEDACH NÜS AN FERTGAN UND AUF SETZEN LASEN
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): luitunud, tolmunud, värvkate kobruline
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Kullamaa kauaaegse kirikuõpetaja Heinrich Gösekeni mälestuseks püstitatud krutsifiksgrupp võidukaare ristpalgil koosneb kolmest suuremõõtmelisest nikerdskulptuurist: Kristus ristil, temast vasemal Neitsi Maarja, paremal – apostel Johannes. Ristilöödu valge voldirikka niudevöö ots lehvib vasakule, tema pea kohal valge tekstilint I.N.R.I., ristijalamil ristatud sääreluudel kolp. Valge pearätikuga, sinises drapeeringus Maarja ja puna-rohelisse rüütatud Johannes proportsioonidelt sihvakad, S-kurvatuuris. Kogu grupp baseerub tumepruunile kaljust maapinda jäljendavale jalamile. Hallivärvilise ristpalgi mõlemat külge kaunistab hammaslõikeornament: vahelduvalt roostepruun, helepruun, roheline, helesinine, valge.

B. Ederma, A. Jaik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikud. Tallinn, 1939: Ristpalk ristilöödud Õnnistegija kujuga asetati kirikusse 1682.a. praost Gösekeni mälestuseks. Risti tagaküljel on järgmine pealkiri: “Aastal 1682 on kõrgeauline väga lugupeetud ja õpetatud härra Heinrich Göseken, Kullamaa õpetaja, Läänemaa praost ja Tallinna Kuningliku Konsistooriumi assessor, seda Jumala auks, kiriku iluks ja endale kiriklikuks mälestuseks lasknud valmistada ja püstitada”. Mainitud ristpalk on suurimaid haruldusi Kullamaa kirikus, kuna selliseid leidub vaid õige vähestes meie kodumaa kirikutes.

S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Baraocks in Estland. Tartu, 1943, lk. 243, 244-247: Noch in den 80er Jahren des XVII. Jahrhunderts findet der geschmeidige Knorpelstil in Estland einen Meister, der seine dekorativen Formen ganz beherrscht. Offenbar stammt auch dieser Bildhauer aus Thieles Werkstatt. Dass er in Estland gelehrnt hat, scheint auch daraus hervorzugen, dass er seine Kunst nicht nur von Thiele, sondern auch von Michaelson gelernt hat. Vielleicht ist er identisch mit dem Bildhauer Budewin Budeloch, welcher bei einer Gelegenheit zusammen mit Thiele d. J. in Reval erwähnt wird und im Jahre 1690 ein Kind in der Stadtkirche von Hapsal begrub… Im Jahre 1682 wurde in derselben Kirche eine Trabesgruppe aufgestellt. Sie stammt offenbar von demselben Meister, dessen Kunst sich aber sehr wesentlich verändert hat. Die Proportionen der Figuren sind lang und schlank, aber die Affekte sind grösser, mehr in der Art des Hochbarocks. Auch die Drapierlebenhandlung strebt einer modernen Lösung zu. Der Christus ist im grossen und ganzen vom gleichen Typus wie da Kruzifix in Narva, aber das Gesicht ist idealisiert, ebenso der Körper, und ein Windauch hat das gebauschte Lendentuch erfasst. Deutlicher als in dem ein Jahr früher entstandenen Epitaph hat der Künstler hier den neuen Idealismus zu verwirklichen gesucht; dabei ist er zu einem Stil gelangt, der viel Gemeinsames mit dem höfischen Manierismus aus der Zeit um 1600 hat. Dessen schlankes, schönes Menschenideal wird wieder modern, obwohl in einem neuen Milieu und als Träger neuer Gedanken und Gefühle.

A. Leimann. “Kullamaa meister” kolme sajandi kauguselt. Kolmkümmend aastat Usuteaduse Instituuti (kogumik). Tallinn, 1976, lk. 65-66: 17. sajandi teisel poolel tegutses Eesti aladel puunikerdaja Budewin Budeloch (Budelo), kes oma dekoratiivvormi täielikult valdas. Ta põlvnes ilmselt Elert Thiele töökojast… Tallinnas annab Budewin Budelochi kunstist tunnistust väike epitaaf aastast 1689 ühe varalahkunud Esseni leitnandi mälestuseks… Umbes samasuguse Budeloch valmistatud epitaafi leiame ka Saaremaalt Kaarma kirikust. Selle meistri suuremad tööd asuvad aga Kullamaa kirikus.
Aastail 1641-1681 töötas Kullamaal kirikuõpetaja ning praostina Heinrich Göseken (1612-1681), kes oli pärit Hannoverist Saksamaal. Ta oli hästi tuntud ka tubli keelemehena. Gösekeni soov oli, et pärast ta surma paigutataks Kullamaa kirikusse triumfikaaregrupp, mille valmistamine usaldati siis Budelochile…
Aastal 1682 paigutati Kullamaa kirikusse võidukaaregrupp, nagu Göseken seda oli soovinud. Grupi moodustavad Kristus ristil, Maarja ja Johannes. Kuigi teose on valmistanud sama meister, on selle kunstiline suund märksa teistsugusem. Figuuride proportsioonid on pikad ja sihvakad, kunstielamused on seda gruppi vaadeldes tunduvalt rikkalikumad. Drapeeri käsitlus (riiete voldikäsitlus) püüdleb modernsemale lahendusele. Kristuse nägu on idealiseeritum, samuti ta keha. Meister on siin selgemalt kui aasta eest loodud epitaafil otsinud reaalsemat idealismi. Sihvaka, inimese ilusa keha ideaal on taas asetatatud aukohale, kuigi valulises miljöös, nagu seda on Kolgata. Selline sihvaka Kristuse keha kujutamine oli 17. sajandi lõpule iseloomustav.
Mis võidukaaregrupi iga kuju puhul eriti hinnatav on, on nende mehisus. Ei mingit valulisust, ei nõrkemist ega ahastamist. Kristus on siin tõeline Victor, surma võitja. Sama kuulekus Jumala plaanide ees paistab silma ka Maarja ja Johannese näol ning olemuses. Jumala kangelased on ka surmas võitjad, mitte kunagi kaotajad.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 05.05.2009.