Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui kunstiväärtuslik polükroomne puunikerdusteos 17. sajandist

Ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1980 – Haapsalu rajooni kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 62

Aruanded

Restaureerimistööde aruanne. Tallinn 1997 (asukoht MKA arhiivis)

Vallasmälestise kirjeldus

Materjal: puit, õlivärv.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia.
Autor, valmistamise koht: nn. Kullamaa kiriku meister, oletatavasti Tallinna puunikerdaja Budewin Budeloch
Dateering: 17. sajandi viimane veerand
Mõõtmed: kõrgus 132, 5 cm, laius 83, 5 cm, figuuri kõrgus 94, 5 cm, kolba kõrgus ca 9 cm, laius ca 8 cm, sääreluu pikkus ca 19 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): risti allotsal koguduse metallist inventarinumbrimärk (nr. 200)
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): Risti allotsas naelaauk ja puidukadusid.
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Pärnapuust nikerdatud väheldane Ristilöödu, ristile kinnitatud kolme puittüübliga. Kuju pea kohal risti küljes nimetahvel INRI, ristijalamil - nikerdatud kolp ja sääreluud. Suletud silmadega Ristilöödu jalad on ristile naelutatud ülestikku (parem jalalaba peal), keha on ihuvärvi, niudevöö helesinine, kolp ja sääreluud, INRI foon – valged.
Viimane restaureerimine 1997 (KAR-Grupp restauraatorid Anneli Miil, Silja Sorok, Mare Tael) peale seinalt allakukkumist ja purunemist augustis 1995: puhastatud olmemustusest, lahtised ja irdunud detailid uuesti kinnitatud, käelabasid läbivad murdunud puupunnid asendatud; krunditud liimi-kriidi krundiga ja toneeritud õlivärviga.
Täiendavat uurimist vajab käibiv atribueering nn. Kullamaa kiriku meistrile (lähtub Sten Karlingilt), tüübilt erineb see Kristus võidukaaregrupi Ristilöödust.
Sõjaeelselt asus krutsifiks Pärnu palvemajas; Kullamaa kirikus aastast 1977.
Paikneb koori põhjaseinal.

S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Baraocks in Estlland. Tartu, 1943, lk. 243, 247: Noch in den 80er Jahren des XVII. Jahrhunderts findet der geschmeidige Knorpelstil in Estland einen Meister, der seine dekorativen Formen ganz beherrscht. Offenbar stammt auch dieser Bildhauer aus Thieles Werkstatt. Dass er in Estland gelehrnt hat, scheint auch daraus hervorzugen, dass er seine Kunst nicht nur von Thiele, sondern auch von Michaelson gelernt hat. Vielleicht ist er identisch mit dem Bildhauer Budewin Budeloch, welcher bei einer Gelegenheit zusammen mit Thiele d. J. in Reval erwähnt wird und im Jahre 1690 ein Kind in der Stadtkirche von Hapsal begrub…Ein schönes Kruzifix desselben Meisters wird in der Kapelle der Elisabethkirche zu Pernau aufbewahrt. Es wiederholt in kleinerem Format und sorgfältigerer Ausführung die Formen des Christus von Goldenbeck.

A. Leimann. “Kullamaa meister” kolme sajandi kauguselt. Kolmkümmend aastat Usuteaduse Instituuti (kogumik). Tallinn, 1976, lk. 65-66: 17. sajandi teisel poolel tegutses Eesti aladel puunikerdaja Budewin Budeloch (Budelo), kes oma dekoratiivvormi täielikult valdas... Selle meistri suuremad tööd asuvad aga Kullamaa kirikus…
“Kullamaa meistri” nimetus sai uut õigustust veel käesoleval, 1977. astal. Leningradis I. Repini nimelises Kunstiinstituudis sai üks meie naisüliõpilane – Ira Einama – ülesandeks kirjutada kursusetöö 17. sajandi teise poole puunikerdajast Budelochist. Tal oli andmeid, et Pärnu Elisabeti kiriku kabelis pidi asuma veel üks mainitud meistri valmistatud krutsifiks. Sellekohase viite sai üliõpilane arvatavasti prof. Sten Karlingu teosest “Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland” (1943). Karling nimelt leiab, et seegi krutsifiks on Budelochi loodud. Pärnus selgus aga, et Elisabeti kirikul polegi kabelit, küll aga oli varem palvemaja, kus praegu asub 4. keskkooli töökoda. Enne sõda oli mainitud palvemajas tõepoolest olnud mingi krutsifiks. Sõjapäevil asusid palvemajja punaarmeelased ja krutsifiks sattus lähedal asuvasse puukuuri, kust selle ära tõi Pärnu elanik Vladimir Ignatjev. Ta oli saanud selle kojuviimiseks loa misjonär Meresmaalt, kes omakorda oli selles küsimuses kokku leppinud kirikuõpetajaga. Ignatjev andis krutsifiksi eelpool mainitud üliõpilase kasutusse sooviga, et sellele leitaks vastav väärikas koht, kuna vastasel korral võiks see uuesti kaduma minna. Kuju päästmise ja hooldamise eest ta tasu ei nõudnud, vaid sügavalt uskliku inimesena palus, et teda “Kristuse risti all meeles peetaks”, nagu ta seda ise kirjalikult väljendas. Ira Einama andis krutsifiksi üle EELK Konsistooriumile, kus sellega tutvusid Kultuuriministeeriumi vastavad asjatundjad. Üheskoos leiti, et see krutsifiks Pärnu Eliisabeti kiriku arhitektuuriga kokku ei sobi, küll aga sobiks see kõigiti Kullamaa kirikusse. Nii tõingi selle ca 1, 3 meetri kõrguse Kristuse kuju ristil käesoleva aasta aprillikuus Kullamaale, kus ta paigutati kiriku kooriruumi põhjapoolsele seinale…
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane