Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Altar, Chr.Ackermann, 1709 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 16338
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 543
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 19.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Sisustus, Kirikusisustus.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1934. aastast (reg. nr. 787: 1a.); 1973. aastast – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 543

Sisestatud: 17.09.2007.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit.
Tehnika: polükroomia.
Autor, valmistamise koht: Christian Ackermann
Dateering: 1700
Mõõtmed: kogulaius ca 3, 2 m. Mooses: kõrgus ca 110 cm, alus ca 17 x 17 cm; Ristija Johannes: kõrgus ca 110 cm, alus 12 x 16, 8 cm; külje alumine akantusmotiiv 43,7 x 32, 2 cm – põhjapoolne, 43 x 32, 5 cm – lõunapoolne (keskel on pikipragu).
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Predella keskosa süvistatud kumeraotsalisel horisontaalpinnal mustal foonil pronksvärviga kalligraafiline (põimitud joontest initsiaaliga J sõna Jesus algul) tekst: Marc: XIII•v•22•et 24•Jesus nahm das Brot und sprach zu seinen Jüngern Nehmet, esset, das ist mein Leib. Und nahm den Kelch und sprach zu ihnen, das ist mein Blut des neuen Testaments, das für viele vergossen wird.
Retaabli tagakülje allosas on laias pintslikirjas: 1821 CFL
Väidetavalt leidub kirje ka altariseinal (altaripildi all, puust alusel seisab kiri: 1700 LIVTENANT JOHANN BARANOFF HEDVIG ELISABET TAUBE.
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): -
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Arhitektoonilise ülesehitusega, vertikaalselt suunitletud retaabel, mille predella kohal olevat kahte korrust omavahel eraldab eenduva karniisiga arhitraav. Kompositsiooni keskmeks olevad pildiväljad (ülemine pealt kaarja lõpetusega, niisamuti kui altarisein isegi) moodustavad kaks profileeringuga ääristatud nishi (profiilservad on olnud kullatud), kumbki flankeeritud nikerdatud lehtkapiteelsambaga. Altariseina külgi kaunistab lopsakas azhuurne akantusdekoor, mida täiendavad täisplastilised puidust nikerdatud figuurid (kokku 7 kuju). Alumise korruse põhjapoolseks külgfiguuriks on paremas käes käsulaudu hoidev Mooses, lõunapoolseks – Ristija Johannes, paremas käes raamat, vasak käsi, sõrmed elegantselt sirutatud, kinni- hoidmas ristivimpli varrest. Figuurid on S-kurvatuuris, sihvakad. Silmapaistvalt sale on Mooses, väikese peaga, kuraasikate lokkidega, tundlike peente sõrmedega (vasak nimetissõrm osutab Seadusele); mantel drapeeringuna üle vasaku õla, säärsaapas vasak jalg üles tõstetud, paljastades põlve. Johannese figuur on drapeeritud paremat õlga ja vasakut põlve paljaks jätvana, vaade suunatud ristivimplile, juuksed lainjad, samuti lõuahabe. Hävinud parem säär koos jalalabaga (asendatud primitiivse “proteesiga”). Ülakorrust ääristavaist naisfiguuridest põhjapoolne (Lootus) on parema käe tõstnud rinnale, vasak käsi toetub vasaku jala juurde toetuvale ankrule, lõunapoolne (Usk) hoiab parema käega raamatut puusal, vasakuga kaenlas risti. Kolmest tipufiguurist keskmine kujutab Kristust Võitjana, külgmised kaks on pikas rüüs ja laialisirutatud tiibadega inglid (põhjapoolne puhub pasunat, lõunapoolne, parem käsi üles tõstetud, osutab Kristusele).
Algse alumise altarimaali “Püha õhtusöömaaeg” juurde kuuluva kullatud teksti tõenäoline ülekirjutamine võis toimuda maalivahetuse ajal 1896. Tekstikartush on ääristatud olnud liistuga, mis täiesti kaduma läinud (näha naelaauke); osaliselt on ümber kartushi tõmmatud valge värviga pintslijoon. Kartushist all keskel altariseinas ümmargune auk (ilmselt harutoosi koht ajast, mil altarilühtrid seati elektrile; toosi on eemaldamine on toimunud hiljem, kui altariseina viimati on lohakalt lakitud). Predella karniisialune liist on olnud kullatud. Retaablit tervikuna katab määrdunudtooniline ebaühtlane lakikiht, samasugune akantusdekoori ja figuure kattev lakk on punakas. Alumiste sammaste allotstes väikeseid auke.
Daatum 1700 on arhiiviandmeil (viitega EAA f. 1246, nim. 1, sü 18, lk. 42) altariseina kinkimise aasta, annetajaiks Johann Baranoff ja Hedwig Elisabeth Taube.
V. Neubaum-Uuspuu. Martna kihelkonna kiriklikkude mälestusmärkide registreerimise töö. 1934. TÜ raamatukogu, fond 55, nim. 3, sü. 99, lk. 23).
Christian Ackermann oli Eesti kõrgbaroki puuskulptuuri suurim meister. Umbes aastal 1672 saabus Königsbergist sellina Tallinna, 1675 sai kodanikuks ja töökoja omanikuks. Tegutses umbes aastani 1710, misjärel suri või lahkus. Ackermannilt pärineb altareid ja kantsleid väga mitmes kirikus.
Manierierter und trockener sind die Skulpturen, die den in änlicher Weise komponierten, im Jahre 1700 gestifteten Altar der Pfarrkirche in St. Martens (Martna) zieren. (Der Altaraufsatz wurde 1700 von Johann Baranoff und Baronesse Elisabeth Taube gestiftet. Angabe im Archiv der Kirche). Hier zeigt die Plastik die gleiche dünne, unpersönliche Art, die einen Teil der späteren Kanzelplastik kennzeichnete. Die Architektur weist jetzt eine möbelmässige Strenge von fast holländischem Charakter auf. Ausser den reichen Leistenwerken besteht die Dekoration nur aus grossen, nunmehr geschmeidigeren Akanthusblättern, die die Seitenfiguren umrahmen. In die Zeit zwischen der Ausführung des Altars von Turgel und der des Aufsatzes in St. Martens gehört der gewaltige Altar in der Revaler Domkirche. S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Trt., 1943, lk 296-299
Ackermanni varasemas loomingus on teataval määral tunda Ida-Preisi, täpsemalt Königsbergi puunikerduskunsti mõju... 18. saj. alguseks muutusid Ackermanni arhitektoonilised kompositsioonid (peamiselt altarid) ülesehituselt rangemaks ning klassitsistlikumaks. Suunav osa oli selles Tallinna Toomkiriku suurejoonelisel altaril, mille tõenäoliselt Nikolaus Tessin jn. valmistas ja skulptuurid voolis aga Ackermann. Altari kompositsioon, mille määravad võimsad korintose sambad, rikkalikult profileeritud karniisid ning vabalt seisvad ümarplastilised skulptuurid, lähtub itaalia kõrgbaroki eeskujudest… Toomkiriku altar jäi eeskujuks Ackermanni hiljem loodud altarikompositsioonidele (näit. Martna kirikus 1700. a.). Ackermann oli virtuoosne puunikerdaja. See ei ilmne mitte ainult ornamentaalse dekoori meisterlikus käsitluses; ta oli ka suurepärane kujur. …Apostleid, evangeliste jt. kujutavad skulptuurid, olgu siis ümarplastilised või kõrgreljeefsed, on reeglina hästi proportsioneeritud, klassikaliste näojoonte ja atleetliku kehaehitusega. Nende poosid ja väljendus on elavad, kuid mitte eriti pateetilised, rõiva voldistik enamasti üsna loomuliku, keha vorme jälgiva langusega: lõunamaise baroki ülemäära rõhutatud emotsionaalsus on neis asendunud teatava põhjamaise mõõdukuse ja väärikusega nii hoiakus kui tunneteavalduses. Vastavalt sellele eelistas meister kujude voolimisel mitte ekspressiivset, vaid siledalt voolavat lõikemaneeri. Eesti kunsti ajalugu I, köide I, Tln., 1975, lk. 123-124.
Koostas Sirje Simson, kunstiajaloolane.

Sisestatud: 17.09.2007.