Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Veinikann, annet. 1901 (messing)
Mälestise registri number 16341
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 125-k
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Metall, Objekt, Sakraalese, Rituaalese, Armulauatarve.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1980. aastast – Haapsalu rajooni kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 125.

Sisestatud: 17.09.2007.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: messing.
Tehnika: hõbetatud, kullatud seest.
Autor, valmistamise koht: Tartu, Eduard Drossi ettevõte
Dateering: Annetatud 1901
Mõõtmed: kõrgus (koos ristiga) ca 34 cm, kõrgus kaaneta 27, 6 cm, põhja Ø 14-14, 1 cm, pealt ulatus (sangast tilani) ca 19.
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): -
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): Veinikann on pealt üleni laiguliseks oksüdeerunud,
deformatsiooni tõttu ei kata kaas tila korralikult; rist veidi viltune.
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Lihtsat vormi, dekoorita, koonilise kehami, sileda suudme ja kumera kaanega (kaane tipus ümaral soklil lihtne valatud rist) hõbetatud, seest kullatud veinikann. Sellist tüüpi kannud, erinevais mõõtudes, olid kirikuis laialt levinud alates 19. sajandi II poolest ja veel 20. sajandi alguskümnendeilgi. Kuulusid Tartu ettevõtja Eduard Drossi kataloogikaupade hulka. Arhiiviandmeil on ka see kann 1901. aastal Eduard Drossi ärist ostetud: Suur, 30 cm kõrgune uushõbedast seest kullatud veinikann… on ostetud 1901. a. Tartust Drossi kauplusest ja maksis 30 rubla. Kann osteti koguduse poolt (õp. G. Halleri teade). (V. Neumann-Uuspuu. Martna kihelkonna kiriklikkude mälestusmärkide registreerimise töö, 1934. TÜ raamatukogu fond 55, n. 3, sü. 99, lk. 39). Annetusdaatumit kannule graveeritud ei ole. Veinikann on pealt üleni laiguliseks oksüdeerunud, seest on kullatis kulunud (põhjaosas messingi paljandumiseni, ülalpool vähem, kullatis säilinud suudmeava servas ja kaane siseküljel).
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane.

Sisestatud: 17.09.2007.