Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Löwensteini vapp-epitaaf, 1687 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 16428
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 571
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Epitaaf, Vappepitaaf.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud barokse puunikerduskunsti meistriteosena, ühena vähestest maakirikuis olevaist 17. sajandi polükroomseist vappepitaafidest.

Sisestatud: 14.04.2008.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1934 (nr. 786/1), 1973. aastast vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 571.

Sisestatud: 14.04.2008.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia.
Autor, valmistamise koht: tõenäoliselt pärineb Tallinna puunikerdaja Christian Ackermanni töökojast
Dateering: 1678
Mõõtmed: -
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): -
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): -
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Johan von Löwensteini suuremõõtmeline vappepitaaf. Akantuslehtedega ääristatud punasel tagapõhjal asetseval kvadraatsel mustal vapikilbil tagajalgadele tõusnud lõvi külgvaates vasakule. Vapikilbi kohal raudrüükiiver, mille kuldselt kroonilt kerkivad üles 5 rullotsalist pikka sulge. Vapikilbist allpool polükroomne kroon ja selle all akantuslehega ääristatud ovaalne tugevasti kulunud pinnaga tekstikartush (must kiri kuldsel foonil) – tekst (vt. allpool) praegu loetav vaid osaliselt. Vappepitaafi kumbagi külge ääristab täispikkuses ingel pjedestaalil, pea toetumas küünanukrist kõverdatud käele. Parempoolse ingli jalad ristatud, parem jalalaba murdunud. Inglitest allpool mitmesugused sõjariistad (vasakul mh. ahel, sõjanui); kartushi külgedel trofeekimbud lipuga. Kullatis (vapilõvilt, akantustelt, inglitelt, trofeedelt, tekstikartushilt) peaaegu täiesti kulunud. Nikerduse hea tase viitab sellegi vappepitaafi tõenäolisele pärinemisele Tallinna 17. sajandi lõpupoole viljaka puunikerdaja Christian Ackermanni töökojast.
Paikneb pikihoone idavõlviku põhjaseinal.
Oli aastast 1975 hoiul Haapsalu Koduloomuuseumis,
kirikusse tagastatud 1. oktoobril 1995

Varemalt rippusid kooriruumi põhjaseinal kolm vappepitaafi. 1905.a. on nad sealt kõrvaldatud ja asetsevad praegu lõunasissekäigu kohal asuval väikesel rõdul. Vapid, mille saamisaeg on kõigil 17. as. lõpuveerand, kui aluseks võtta määramisel omaniku surmaaastat, seega sama, mis muulgi kiriku rikkalikul samaaegsel sisustusel. Vapid on oma üldilmelt teatud määrani ühtuvad – nad on kõik väga rikkalikult, isegi ülekuhjatult kaunistatud nikerdatud ornamentide ja kõiksugu detailidega. Võttes neid aga lähemale vaatlusele, leiame neis mõndagi erinevat… Löwensteini vapp on eelmisest veidi lihtsam. Keskseks kujuks on peaaegu nelinurksel kilbil tagumistel käppadel pilvedel püstiseisev, vasemale ülesse vaatav lõvi kuju. Kilbi ülaosa dekoreeriva kiivre kroonist sirutuvad viis jaanalinnu sulge. Vapp on piiratud rikkalikust akantuse ornamendilisest dekoorist. Külgedel asetsevad kaks ingelt, vasempoolne liivakella, parempoolne surnupealuuga. Mainitud kujusid ei saa küll meistritööks pidada. Vapi all asuvad maitsekas akantuse motiivilises raamistuses kartouschi ehitud külgedel, tähistades omaniku sõdurikutset, relvakogumikud. Kartouschi tekst on: “Der Hochedelgebohrner Gestrenger und Grossmanvester Herr Johan von Lowen stein, ihre Königl. Mayest. zu Schweden wolmeritirter Regiments Quartiermeister zu Ross ist Anno 1635: den 2 Febr: auff diese. Welt gebohrn und Anno 1687 den 19 Decembris in Stockholm sehlig entschlafen seines alters 52 Jahr 10 Monat 2 Wochen 2: Tage”. Tähendatud kiri on maalitud mustavärviliste majusklitega kuldsele taustale.
J. Naha. Ridala kirik. 1939 (1942)? (käsikiri MKA arhiivis).
Koostas Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 14.04.2008.