Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Wrangelli vapp-epitaaf, 17.saj. (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 16444
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 252-a
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Epitaaf, Vappepitaaf.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud barokse puunikerduskunsti meistriteosena, ühena vähestest maakirikuis olevaist 17. sajandi polükroomseist vappepitaafidest.

Sisestatud: 15.04.2008.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1934 (nr. 786/2); taas muinsuskaitsearvel alates aastast 1995 (252-a)
Asus aastast 1975 hoiul Haapsalu Koduloomuuseumis (Läänemaa Muuseum), kirikusse tagastati juulis 1995

Sisestatud: 15.04.2008.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia.
Autor, valmistamise koht: -
Dateering: 17. saj.
Mõõtmed: laius ca 160 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Kartushil majuskelkiri musta värviga: Der Weyland Hochedelgebohr ner Gestrenger Vester und Mann hafter Herr Berend Wilhelm Wrangel, Erbherr auf Hasik Wohlmeritirter lieute=nant zu fus, ist Gebohren Anno 1648: den 17 octobr und Anno 1688: den 28: Januaii in Gott sanft und selig verschieden sei nes Alters 40 Jahr 3 Monat 14 Tage.
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): Parempoolse palmioksa küljest murdunud 35 cm pikkune ots.
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Berend Wilhelm von Wrangeli suuremõõtmeline vappepitaaf. Nikerdatud akantusdekoorist ja õierosettidega loorberivanikust (värvid: must, hallikaspruun, hõbe, kuldne) ümbritsetud hõbedapõhjalisel rõhtlaudadest vapikilbil mustavärviline müürisakmete kujund. Vapikilbi kohal kullatud raudrüükiiver krooniga ja selle kohal kaks hõbedast tiiba, kummalgi samasugune must müürisakmekujund kui vapikilbilgi. Vapikilbi all roosapõskne hele sinisilmne hõbedaste tiibadega keerub ovaalse kuldpõhjalise tekstikartushi kohal. Kartush asetseb punasel ülaosas voluutjaks stiliseeritud pinnal, mille äärtes kaunistuseks palmioks, okasväät ja rosetid (must, hall, hõbedane, kuldne). Kartushil majuskelkiri musta värviga,
Paikneb põhjaloozhi kohal idavõlviku põhjaseinal.

Varemalt rippusid kooriruumi põhjaseinal kolm vappepitaafi. 1905.a. on nad sealt kõrvaldatud ja asetsevad praegu lõunasissekäigu kohal asuval väikesel rõdul. Vapid, mille saamisaeg on kõigil 17. as. lõpuveerand, kui aluseks võtta määramisel omaniku surmaaastat, seega sama, mis muulgi kiriku rikkalikul samaaegsel sisustusel. Vapid on oma üldilmelt teatud määrani ühtuvad – nad on kõik väga rikkalikult, isegi ülekuhjatult kaunistatud nikerdatud ornamentide ja kõiksugu detailidega. Võttes neid aga lähemale vaatlusele, leiame neis mõndagi erinevat… Wrangeli vapi nelinurksel kilbil on kujutatud kindlusmüüri rinnatis laskepiludega. Kiivri kroonilt kerkivad kaks tiiva kannavad kumbki sarnast rinnatise kuju. Vapp on äärestatud rikkaliku, aga primitiivselt käsitatud akantuse ornamendiga. Üleval dekoori otsas seisab kumbagil pool üks õuna käeshoidev putto. Vapi all asuvat kartuschi raamib ülevalt tiibadega inglipea, alt kerkivad kahele poole palmiokste motiivid. Peale selle esineb siin rikkalikult uudne õiemotiiv – palmiokstel väikeste kimpudena, üleval pool aga suurte kobaratena koos stiliseeritud kuuskedega. See vapp oma viimati mainitud rustikaalse kaunistuselementide tõttu tohiks küll pärit olla mõnelt laeva puusepalt-nikerdajalt. Rohkesti leidub sarnase ilmelist kunstkäsitööd ja Saksa ja Rootsi talude vanema sisustuse seas, asjaolu, millest järeldada tohiks, et vaatlusaluse teose autori kool polnud mitte just kõrgetasemelisemaid. Uuemal ajal üle maalitud. Värvid: kilp hõbe, must kujutus. Kartouschi taust kuld, must kiri. Muud värvid: punane, must, kuld, hõbe…
J. Naha. Ridala kirik 1939 (1942)? (käsikiri MKA arhiivis)
S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, 1943, lk. 318
Koostas Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 04.05.2009.