Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17473
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
Mälestise vana number 2317
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.07.18

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Helena Kaldre

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on ebakorrapärase ovaalse kujuga suhteliselt lameda, kergelt loode suunas langeva laega raudkivi. Kivi pikkus kirdest edelasse on 3,8 m, laius kagust loodesse 3 m, kõrgus 1,9 m. Suurim ümbermõõt 10,5 m. Kivi lael, kõrgemas osas paikneb kahes grupis 15 korrapärast kunstlikku lohku (läbimõõt 5-9 cm, sügavus 1-3 cm).

Sisestatud: 28.11.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kumna külas, Kumna-Vääna tee (kõrvalmaantee nr 11193) ääres, 0,76 km kaugusel Tallinn-Paldiski ja Kumna-Vääna teeristist Tutermaal. Porga talust 300 m edelas, endisest Rebase talust 325 m kagus.

Sisestatud: 28.11.2007.

Mälestise ajalugu


Lohukivi avastas arheoloog Mati Mandel 1972. aastal, kes koostas mälestisele ka passi. Kivi võeti kaitse alla 1973. aastal ning kandis vanas registris numbrit 2317.

Sisestatud: 28.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 28.11.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.