Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17489
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
Mälestise vana number 2315
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Muistis kujutab endast peaaegu ringikujulise põhiplaaniga, pealt üsna lamedat, 45 kraadise nurga all langeva põhjapoolse pinnatahuga raudkivi. Kõik 12 lohku asuvad põhjapoolsel kaldpinnal. Kultusekivi pikkus on ida-lääne suunas 2,2 m, laius põhja-lõuna suunas 1,9 m, kõrgus 1,8 m, suurim ümbermõõt 6,8 m. Lohkude läbimõõt jääb vahemikku 5-7 cm, sügavus 0,5-2 cm.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Harku vallas Kumna külas, endise Jüri talu maadel. Kumna kõrvalmaantee (11188) käänakust jääb mälestis 190 meetrit idasse, Mõhku talu hoonetest 150 kirdesse, põllu-heinamaa keskele. Kivi asub suhteliselt kõrgel maal. 60 meetri kaugusele loodesse jääb muinsuskaitsealune kultusekivi registrinumbriga 17475.

Sisestatud: 28.11.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati Mati Mandel`i poolt 1973. aastal. Samal aastal esitati kultusekivi riikliku kaitse alla võtmiseks. Vana kultuurimälestiste registri järgi kandis mälestis numbrit 2315.

Sisestatud: 26.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 26.11.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.