Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17490
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
Mälestise vana number 2316
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast ebakorrapärase, veidi ovaalse põhiplaaniga, pealt kumerat raudkivi. Mälestise pikkus kagust loodesse on 3,3 m, laius kirdest edelasse 3 m, kõrgus 1,3 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedal 10 m. Kivi lael ja lõunapoolsel kaldserval leidub 0,8 x 0,7 m alal 26 ebakorrapärast kunstlikku lohku. Üks lohk paikneb eraldi kivilae põhjaosas. Lohkude keskmine läbimõõt on 5 cm, suurematel kuni 7 cm, lohkude sügavus on 0,5-1,8 cm.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kumna külas, Mõhku talu maadel. Kumna riiklikust kõrvalmaanteest (A 11188) jääb mälestis umbes 250 m ida poole, tee ääres paiknevast Jüri-Allika talu hoonetest 220 m kirdesse. Mälestis asub suhteliselt kõrgel põllumaal, kagu-loode suunalise kõrgustiku lõunaveerul. Mälestisest 170 m kagusse jääb kaitsealune kultusekivi nr 17492, 180 m lääne poole jääb kultusekivi nr 17491.

Sisestatud: 28.11.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestise avastas 1973. aastal arheoloog Mati Mandel. Samal aastal võeti mälestis riikliku kaitse alla. 1974. aastal koostas M. Mandel mälestise passi, mis vana registri järgi kandis numbrit 2316.

Sisestatud: 30.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.