Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17492
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
X-koordinaat 525710.88
Y-koordinaat 6576996.98
Mälestise vana number 215-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 23.11.07

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.11.2007.

Kirjeldus


Mälestis on peaaegu ristkülikukujulise põhiplaaniga pealt lõhenenud raudkivi, lõhes kasvab suur puu. Lõhe on mulla ja kividega täitunud, mistõttu pole päris selge, kas tegemist on suure lõhenenud kiviga või kahe väiksemaga. Mälestise pikkus on NS suunas 3 m, laius OW suunas 1,5 m (koos lõhenenud osaga 3 m), kõrgus maapinnast 0,8 m. Põhjapoolse kivi osa kaldus lõunaküljel on 18 korrapärast 4-6 cm läbimõõduga ja 0,5-2 cm sügavust kunstlikku lohku.

Sisestatud: 29.11.2007.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kumna külas, Mõnumetsa talu maadel. Kumna riiklikust kõrvalmaanteest (A 11188) jääb mälestis umbes 310 m ja Mõnumetsa talu hoonetest umbes 240 m kirdesse. Mälestis asub suhteliselt kõrgel põllumaal, kagu-loode suunalise kõrgustiku lõunaveerul. Mälestisest 170 m kagusse jääb kaitsealune kultusekivi nr 17490.

Sisestatud: 29.11.2007.

Ajalugu


Lohukivi avastas arheoloog Mati Mandel 1973. aastal, kes koostas samal aastal mälestise passi.

Sisestatud: 29.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 28.11.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.