Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17523
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
Mälestise vana number 17-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 06.09.06

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil.

Sisestatud: 27.07.2006.

Mälestise kirjeldus


Kivi on ovaalse põhiplaaniga jämeda kristallilise koostisega raudkivi. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 2,5 m, laius põhja-lõuna suunas 2 m, kõrgus 1,7 m. Suurim ümbermõõt on 8,5 m. Kivi on ida-lääne suunalise harjaga. Kivipind põhja suunas langeb astmeliselt, lõuna suunas aga nõrga kaldega. Lõunapoolsel kaldpinnal on 4 korrapärast kunstlikku lohku. Kõige selgem lohk on neist siiski vaid üks. Lohkude mõõtmed on läbimõõdus 6-7 cm ja sügavuses 1-3 cm. Muistis on lõuna ja ida poolt ümbritsetud väheste põllult kogutud kividega. Mälestist on kasutatud kultusobjektina arvatavasti I aastatuhandel eKr.

Sisestatud: 27.07.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Rannamõisa-Sõrve-Liikva maantee ja kunagise Sõrve raudtee ristumiskoha lähedal, maanteest 55 m lõuna pool (vt KKT Lisa 1. Kultuurimälestiste Kultusekivi (reg nr 17523) ja Kivikalmed (reg nr 17515-17516) asukoha skeem). Kivi asub lagedal, väheste põõsastega väljal. Lähedusse, kivist lõuna ja ida poole jäävad kalmed reg nr 17515 ja 17516.

Sisestatud: 27.07.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi leidis arheoloog Mati Mandel 1974. a. mais. Samal aastal koostas M. Mandel mälestisele passi ning kivi võeti kultuurimälestisena kaitse alla. Mälestise vana registrinumber on K-17.

Sisestatud: 27.07.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Vt KKT Lisa 2. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi ulatus.

Sisestatud: 27.07.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.