17544 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 17544 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 01.10.1998 |
Registreeritud | 01.10.1998 |
X-koordinaat | 563993.50 |
Y-koordinaat | 6589683.13 |
Mälestise vana number | 2251 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 11.06.10
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Mälestis on põhiplaanilt ümmargune tugevasti kamardunud kivikangur. Kalme keskosa on kõige kõrgem, servaosad madalduvad kuni sulavad kokku ümbritseva maapinnaga. Kalme kõrgus on kuni 1,5 m, läbimõõt nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna suunas 13 m. Kalme koosneb arvatavasti paekividest, kuid kalme lääne- ja idaservas on näha ka mõnda suuremat raudkivi. Kivid istuvad sügavasti maa sees ja võivad kuuluda kalmet jalamilt piirava kiviringi juurde. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) lõuna pool. Kalme on Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 250 m kaugusel edelas, jõe vasakust kaldast umbes 25 m kaugusel. Kalmest 30,5 m kaugusel lääne pool (290°) asub kultusekivi (reg nr 17567). Maastik on tasane, lage, paepealne karjamaa. |
Ajalugu Mälestise (reg nr 17544) avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1970. aastate alguses. Kivikalme võeti mälestisena kaitse alla 1973. aastal. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1975. aasta mais. Kalmel ei ole toimunud arheoloogilisi uurimistöid. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |