Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17544
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 2251
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on põhiplaanilt ümmargune tugevasti kamardunud kivikangur. Kalme keskosa on kõige kõrgem, servaosad madalduvad kuni sulavad kokku ümbritseva maapinnaga. Kalme kõrgus on kuni 1,5 m, läbimõõt nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna suunas 13 m. Kalme koosneb arvatavasti paekividest, kuid kalme lääne- ja idaservas on näha ka mõnda suuremat raudkivi. Kivid istuvad sügavasti maa sees ja võivad kuuluda kalmet jalamilt piirava kiviringi juurde.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) lõuna pool. Kalme on Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 250 m kaugusel edelas, jõe vasakust kaldast umbes 25 m kaugusel. Kalmest 30,5 m kaugusel lääne pool (290°) asub kultusekivi (reg nr 17567). Maastik on tasane, lage, paepealne karjamaa.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise ajalugu


Mälestise (reg nr 17544) avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1970. aastate alguses. Kivikalme võeti mälestisena kaitse alla 1973. aastal. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1975. aasta mais. Kalmel ei ole toimunud arheoloogilisi uurimistöid.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed.
Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega.
Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.