Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17545
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
X-koordinaat 564213.70
Y-koordinaat 6589654.71
Mälestise vana number 2252
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 29.07.19

Menetleja: Arheoloogiapärandi osakonna juhataja, Helena Kaldre

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kirjeldus


Mälestis on põhiplaanilt ümmargune, korrapärane kivikirstkalme. Kalme kõrgus ümbritsevast maapinnast on läänepoolsel küljel 1,1 m, edela ja loode suunal 0,8 m. Kalme ida ja kaguosa on mõnevõrra lõhutud ja tasandatud ning seal sulavad kalme servad märkamatult ümbritseva maapinnaga kokku. Ülejäänud kolmveerandi ringi ulatuses on kalmel järsk serv. Kalme läbimõõt on umbes 16 m. Kalme pealispinnal on jälgitavad mitmed tugevasti kamardunud lohud, märgid kunagisest lõhkumisest. Edelapoolses sektoris on kalme pealispinnast väljas paar suuremat raudkivi.

Sisestatud: 06.11.2010.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) lõuna pool, Jõelähtme–Kostivere teest (kõrvalmaantee nr 11109) läänes, ristmikust Narva maanteega 130 m edelas. Kalme on Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 100 m kaugusel lõunaedelas, jõe paremast kaldast umbes 55 m kaugusel idas. Rebala Muinsuskaitseala keskus-muuseumi hoonest jääb kalme 125 m kaugusele edelasse. Kalmest u 20 m idas, kalme ja Kostiverre mineva tee vahel on mingi hoone vundamendi jäänus.

Sisestatud: 06.11.2010.

Ajalugu


Kivikalme (reg nr 17545) avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1973. aastal ning näitas seda arheoloogidele, samal aastal võeti objekt mälestisena kaitse alla. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1974. aastal. Kalmel ei ole toimunud arheoloogilisi uurimistöid.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed.
Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega.
Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.