17546 Kivikalme
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kivikalme |
---|---|
Mälestise registri number | 17546 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 01.10.1998 |
Registreeritud | 01.10.1998 |
X-koordinaat | 562895.94 |
Y-koordinaat | 6590215.18 |
Mälestise vana number | 98-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 12.06.10
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Mälestis on põhiplaanilt ümmargune, pealt lage, umbes 0,5 m kõrgune kangur. Kalme läbimõõt on põhja-lõuna suunas 13,5 m ja ida-lääne suunas 16 m. Kalme on arvatavasti ühest servast maha küntud. 1970. aastatel oli kalme pealispind osaliselt üles küntud, mistõttu olid nähtaval paeplaadid, raudkivid ja peenem kiviprügi, kividevaheline muld oli tume ning sisaldas tillukesi luutükke. |
Asukoha kirjeldus Mälestised (reg nr 17546 ja 17547) asuvad Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) põhja pool, Loo külast Jõelähtme kiriku juurde mineva tee ja Narva maantee ristmikust 650 m ja Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 1440 m kaugusel läänes. Kalmetest 140 m loode pool on alajaam. Mälestised paiknevad maantee haljasriba serval. |
Ajalugu Mälestised (reg nr 17546 ja 17547) avastati 1970. aastate keskpaiku seoses Rebala ümbruse muististe registreerimisega. Kalmetele juhtis tähelepanu kodu-uurija Oskar Raudmets. Kalmed esitati kaitse alla võtmiseks 1975. aastal. Muististe passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1977. aasta mais. Kalmetel ei ole toimunud arheoloogilisi uurimistöid. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Üldinfo Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem. |