Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17546
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
X-koordinaat 562895.94
Y-koordinaat 6590215.18
Mälestise vana number 98-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 12.06.10

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kirjeldus


Mälestis on põhiplaanilt ümmargune, pealt lage, umbes 0,5 m kõrgune kangur. Kalme läbimõõt on põhja-lõuna suunas 13,5 m ja ida-lääne suunas 16 m. Kalme on arvatavasti ühest servast maha küntud. 1970. aastatel oli kalme pealispind osaliselt üles küntud, mistõttu olid nähtaval paeplaadid, raudkivid ja peenem kiviprügi, kividevaheline muld oli tume ning sisaldas tillukesi luutükke.

Sisestatud: 07.11.2010.

Asukoha kirjeldus


Mälestised (reg nr 17546 ja 17547) asuvad Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) põhja pool, Loo külast Jõelähtme kiriku juurde mineva tee ja Narva maantee ristmikust 650 m ja Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 1440 m kaugusel läänes. Kalmetest 140 m loode pool on alajaam. Mälestised paiknevad maantee haljasriba serval.

Sisestatud: 07.11.2010.

Ajalugu


Mälestised (reg nr 17546 ja 17547) avastati 1970. aastate keskpaiku seoses Rebala ümbruse muististe registreerimisega. Kalmetele juhtis tähelepanu kodu-uurija Oskar Raudmets. Kalmed esitati kaitse alla võtmiseks 1975. aastal. Muististe passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1977. aasta mais. Kalmetel ei ole toimunud arheoloogilisi uurimistöid.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed.
Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega.
Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.