Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17550
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 104-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on ligikaudu ümmarguse põhiplaaniga kangur, mille läbimõõt on 12–14 m ja kõrgus umbes 0,75 m. Kogu kalme on pealt paksult kamardunud. Üle kalme kulgeb õue piirav kiviaed, mälestise lõunakagu ossa on rajatud kelder. Kalme uurimisel tehtud proovišurfis paljandus 30 cm paksuse kamarakihi alt kivikalmele iseloomulik kivilade, mille ülaosast leiti põletamata luid, esemeleide kalmest ei saadud.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 135 m lõuna pool, Loo külateest u 70 m kagus, Kihu talu õueala loodepiiril.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17550) on esmakordselt registreeritud 1976. aastal seoses Rebala ümbruse muististe arvelevõtmisega. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1976. aasta oktoobris. Tõenäoliselt on tegemist kivikirstkalmega.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.