Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17551
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 105-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on ligikaudu ümmarguse põhiplaaniga kivikangur, mille läbimõõt on 21–22 m. Kalme ümbrus on ebatasane, mistõttu pole mälestise kõrgust üheselt võimalik määrata, kuid kalme piirid on üldiselt hästi eristatavad. Kalme lääne- ja edelaküljel maapind kergelt alaneb ning seal ulatub kangru kõrgus 1,3 meetrini. Kalmet on lõhutud – perifeersetes osades on näha mitmeid lohke. Kalme keskosa kerkib kõrge kühmuna üle ümbritseva kangru. Siia on kas kuhjatud kalme servadest võetud paeklibu või ongi kalme algselt olnud nii kõrge ja ääreosad madaldunud siit materjali võttes. Kalme harjal on u 1 m läbimõõduga madal lohk, mille teke on ebaselge. Mälestis koosneb pae- ja raudkividest, mille vahel on must muld. Kohati on kalme pinnal näha paetükke, loodesektoris on paljandunud üks suurem raudkivi. Üldiselt on mälestis tugevalt kamardunud.

Sisestatud: 25.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 110 m edela pool, Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 390 m kaugusel kagus. Kalme on Jõelähtme–Kostivere teelt (kõrvalmaantee nr 11109) kohe pärast Rebala muinsuskaitseala keskus-muuseumit kagusse keeravalt taludeni viivast teest 120 m kirdes, ristmikust 300 m kaugusel.

Sisestatud: 24.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17551) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta septembris. Mälestise kohta koostas passi V. Lõugas 1975. aasta mais. Arvatavasti on tegemist kivikirstkalmega.

Sisestatud: 24.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.