Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17556
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 110-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Kalmed (reg nr 17556 ja 17557) on mälestisterühma kõige idapoolsemad. Kalmed ulatuvad osaliselt kiviaia alla. Mälestisi on lõhutud seoses tulepesade ja kaevikute rajamisega ning neist väljavisatud pinnas on moonutanud kalmete algset kontuuri. Raske on hinnata, kas siin on tegelikkuses olnud kaks või kolm kalmet. Kokkukasvanud vare pikkus (34 m) võimaldab oletada, et siin võib olla kolm kalmet, kuid samas vare suurim laius (16 m) viitab siiski kahele, 16 m diameetriga kalmele. Kalmetesse rajatud kaevikud on 1,5–3 m laiad ning 0,5–1,5 m sügavad, kaevikute põhi on rohtunud või varisenud täis kiviklibu. Kalmete ehitusel on peamiselt kasutatud paekive, mille vahel on põletusmatustele iseloomulik must muld. Põhjapoolsel küljel kerkivad kalmed ümbritsevast maapinnast u 1 m kõrgusele, kuid kalmete algkõrgust on kaevikutest välja visatud pinnase tõttu raske hinnata. Kalmete kirde- ja edelaserv on säilinud paremini, kattunud paksu rikkumata kamaraga, sinna ei ole ulatunud ka sõjaaegsed kaevamised.

Sisestatud: 28.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestisterühm (reg nr 17556–17562) asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn–Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 110 m edela pool, Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 800 m kaugusel kagus. Kalmegrupp jääb Narva maantee 23,75 kilomeetril endiste kuivatite juurest Paemurru ja Väljari taludeni pööravalt teelt u 70 m ida poole. Kalmegrupp on ida–lääne suunas u 90 m pikkusel ja põhja-lõuna suunas u 30 m laiusel alal. Kalme (reg nr 17556) paikneb servapidi kiviaia all, teised jäävad ridamisi nimetatud kalmest lääne poole.

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17556) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta septembris. Mälestise kohta koostas passi V. Lõugas 1975. aasta mais. Mälestised (reg nr 17556 ja 17557) on kaevikutega niivõrd lõhutud, et kalmete tüüpi pole võimalik ilma täiendavate uuringutega kindlaks teha, ülejäänud kalmerühma (mälestised reg nr 17558–17562) kuuluvad kalmed on tõenäoliselt kivikirstkalme tüüpi.

Sisestatud: 27.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 05.08.2014.