Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17563
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 117-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Kalme asub suhteliselt tasasel lagedal maal, millel on kerge kalle ida suunas. Mälestis on edela-kirde-põhja suunas poolkaarekujuline. Kalme lääneserv on hästi jälgitav alates u 15 m end. kuivatist lõuna pool kuni kalme edelatipuni ja sealt poolkaares kirde–põhja suunas kuni kuivati lõunaotsa jooneni, kus kalme idaserv hajub. Võimalik, et kalme lääneserva on lõhkunud kuivati lõunapoolse otsa juurde viiv tee, mille tegemisega on kalmeserv laugeks lükatud ja liivaga kaetud. Kalme suurim laius on kümmekond meetrit lõuna pool kuivatiotsa 12 m. Suurim kõrgus – 1,5 m – on 5-10 m lõuna pool kuivatit mälestise idaserval. Kalme üldpikkus on 35–40 m. Kalme koosneb raud- ja paekividest, mille vahel on must muld. Uuringušurfist leiti põletamata luutükke. Kuivatisse viivast teest lõuna- ja põhjapool on kalme kaetud paksu tiheda rohukamaraga.

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis (reg nr 17563) asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn–Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 80 m edela pool, Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 660 m kaugusel kagus. Kalme jääb Narva maantee 23,75 kilomeetril Paemurru ja Väljari taludeni pööravalt teelt u 30 m lääne poole. Mälestis paikneb endise kuivati lõunaotsa juures.

Sisestatud: 27.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17563) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta septembris. Mälestise kohta koostas passi V. Lõugas 1975. aasta aprillis.

Sisestatud: 27.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 06.08.2014.