Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17565
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 388-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub kivikalmest (reg nr 17553) u 10 m ida pool, elumaja kagunurgast on kalme 18 m kaugusel. Mälestise idaküljel kulgeb kiviaed. Kalme on pealt üldiselt lage, mälestise kagu ja kirdenurgal kasvab kuusk. Kalme on tugevasti kamardunud. Kangur on põhjaosast õuepinnaga võrreldes 0,7 m kõrgem, lõunapoolsel küljel sulab aga märkamatult kokku ümbritseva maapinnaga. Teisele poole kiviaeda kalme arvatavasti ei ulatu. Kalme on ehitatud paekividest, mille vahel on must muld. Uuringušurfist leiti põletamata luid.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestised (reg nr 17553 ja 17565) asuvad Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Paemurru talu õues. Tallinn–Narva maanteest (põhimaantee nr 1) jäävad kalmed u 340 m edela poole, Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 800 m kaugusele kagusse. Kalmed on Jõelähtme–Kostivere teelt (kõrvalmaantee nr 11109) kohe pärast Rebala muinsuskaitseala keskus-muuseumit kagusse keeravalt taludeni viivast teest 70 m kirdes, Kostivere tee ristmikust 700 m kaugusel.

Sisestatud: 26.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17553) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta septembris. Mälestise kohta koostas passi V. Lõugas 1975. aasta mais. Arvatavasti on tegemist kivikirstkalme tüüpi kalmega.

Sisestatud: 26.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt.
Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel, vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Sisestatud: 06.08.2014.