Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17566
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
X-koordinaat 564016.00
Y-koordinaat 6589874.00
Mälestise vana number 2274
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 12.06.10

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kirjeldus


Mälestis on punakaspruun rändrahn, mis on sammaldunud hallilaiguliseks. Kivi ida- ja lõunakülg on püstjad, kivil on kitsas ja terav hari. Kivi on 1,8 m kõrge, idakülg on 2,1 m ja lõunakülg 2,8 m lai, kivi läbimõõt on üle 3,5 m. Kivi kõrgel harjal on üks kunstlik 0,8 cm sügavune lohk, mille läbimõõt 6 cm.

Sisestatud: 06.11.2010.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) põhja pool. Kivi on Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 275 m kaugusel lääneloodes, tee pervest 15 m kirdes. Kivi asub maastikul, mis madaldub Jõelähtme jõe suunas.

Sisestatud: 06.11.2010.

Ajalugu


Lohukivi (reg nr 17566) avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1970. aastate alguses. Kivi võeti mälestisena kaitse alla 1973. aastal. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta mais.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.08.2014.