Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17567
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 2275
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on kergesti murenev hall rändrahn. Kivi on üldkujult viienurkne, kergelt lõuna poole kaldu lameda pealispinnaga, küljed on püstjad. Kivi on 0,65 m kõrgune, läbimõõt põhja-lõuna suunas 1,55 m, ida-lääne suunas 1,95 m. Kivi pinnal on vähemalt kolm 5,5–7 cm läbimõõduga kunstlikku 0,8–1,1 cm sügavust lohku. Kivi pinnal on veel paar lohku, kuid nende säilivust arvestades on raske hinnata, kas tegemist on loodusliku merenemisega või kunstlike lohkudega.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) lõuna pool. Kivi on Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 280 m kaugusel edelas, jõe vasakul kaldal, kivikalmest (reg nr 17544) 30,5 m kaugusel lääne pool (290°). Maastik on tasane, lage, paepealne karjamaa.

Sisestatud: 06.11.2010.

Mälestise ajalugu


Mälestise (reg nr 17567) avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1970. aastate alguses. Kivi võeti mälestisena kaitse alla 1973. aastal. Muistise passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1975. aasta mais.

Sisestatud: 06.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.08.2014.