Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17569
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 2277
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 07.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on suur madal raudkivi, mille pealispind alaneb kergelt kogu ulatuses lõunast põhja suunas. Kivi lõuna-, edela- ja osaliselt ka idakülg on püstjad. Kivi kaguküljelt on juba vanasti üks lõhm ära tulnud, kivi edelaküljel on üks lõhm 7–8 lohuga kivi küljest lahti pragunenud. Kivi lael on vähemalt 15 kunstlikku 5–7,5 cm läbimõõduga 0,7–1,9 cm sügavust lohku.

Sisestatud: 07.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn-Narva maanteest (põhimaantee nr 1) lõuna pool, Jõelähtme jõge ületavast maanteesillast 360 m kaugusel kagus. Kivi on Narva maanteelt algavalt Kostivere teelt kohe pärast Rebala muinsuskaitseala keskus-muuseumi kagusse keeravalt taludeni viivast teest 90 m edelas. Kivi asub põllumaal.

Sisestatud: 07.11.2010.

Mälestise ajalugu


Lohukivi (reg nr 17569) avastas 1972. aastal kodu-uurija Oskar Raudmets. Kivi võeti mälestisena kaitse alla 1973. aastal. Muististe passi koostas arheoloog Vello Lõugas 1974. aasta oktoobris.

Sisestatud: 07.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.08.2014.