Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17572
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 187-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 17.05.16

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 30.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on 0,85 m kõrgune, põhjaloode-lõunaedela suunas piklik kivi, mille läänekülg on umbes 30-45-kraadise nurga all kaldus. Idaküljelt on lahti tulnud ja osaliselt lõhutud paar suurt nurgelist lõhmu. Kivi pikkus on 2,25 m, laius 1,9 m. Kivi kõrgel harjal on kaks kunstlikku lohku. Lohkude läbimõõt on 5-6 sentimeetrit, sügavus 0,5-0,8 sentimeetrit. Lohkude omavaheline kaugus on 68 sentimeetrit. Kuna kivi pealispind on osalt lõhutud, siis võib olla esialgu lohke rohkem olnud.

Sisestatud: 02.11.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn–Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 190 m ja Vana-Narva maanteest 90 m põhjakirdes. Kivi on Jõelähtme postijaama peahoonest, praegusest vallamajast (mälestis reg nr 2720) u 160 m loodes, tööstushoonete kompleksi õueala edelanurga lähedal.

Sisestatud: 29.11.2010.

Mälestise ajalugu


Kivi avastati 1975. aastal V. Lõugase poolt. Mälestis esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1975. aastal, kui koostati ka mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 187-k.

Sisestatud: 02.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.08.2014.