Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17573
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 29.11.2010.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on 0,7–1 m kõrgune pealt lame kivi, mille pealispind on kerge langusega põhja ja eriti loode poole. Kivi läbimõõt põhja-lõuna suunas on 2,8 m ja ida-lääne suunas 3 m. Kivi küljed on peaaegu kõik järsud, püstjad. Kivi kõrgemal kumaral lael lõunapoolse serva lähedal on viis madalat kunstlikku lohku (läbimõõt 5,5–6,5 cm, sügavus 0,6–1,4 cm).
(Kirjeldus on koostatud 1977. aastal V. Lõugase tehtud mälestise passi põhjal.)

Sisestatud: 29.11.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis (reg nr 17573) asub Jõelähtme vallas Jõelähtme külas, Tallinn–Narva maanteest (põhimaantee nr 1) u 530 m põhjakirdes. Kivi on Jõelähtme jõge ületavast Vana-Narva maantee sillast (mälestis reg nr 2724) u 425 m kaugusel kirdes, Lillevälja talu õueala kirdenurgas.

Sisestatud: 29.11.2010.

Mälestise ajalugu


Lohukivi (reg nr 17573) avastas 1976. aastal arheoloog Vello Lõugas. Muistise passi koostas V. Lõugas 1977. aasta septembris.

Sisestatud: 29.11.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 06.08.2014.