Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 17669
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 163-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Maastikul visuaalselt jälgitav kalme struktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 07.06.2004.

Mälestise kirjeldus


Kalme paikneb tasasel rohumaal, tõenäoliselt endisel põllul. Üle ümbritseva maapinna kerkib kalme 60-75 cm. Kalme nõlvad on kogu ulatuses ühtlaselt selged ja võrdlemisi järsud, välja arvatud põhja ja kirde serv, kus kalme kontuur on laialivalguvam ja laugem. Kogu kalme on tugevasti kamardunud ja ilma lõhkumisjälgedeta.
Kalme on ümmarguse põhiplaaniga. Läbimõõt põhja-lõuna suunas on 13 m ja lääne-idasuunas 12 m (seega näib tegu olevat kivikirstkalmega).

Sisestatud: 07.06.2004.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmeväljale pääseb Tallinn-Narva maanteelt läbi Maardu mõisa Maardu külla viivat teed mööda. Veski talu õues kõrgub suur hollandi tuuleveski, mis paistab kaugele hea orientiirina. Kalme asub talust 400 m kirde pool, kalmest ca 150 kirde-lääne pool jääb karjäär.
Kalme jääb kunagi Maardu külast ja Vandjala külla viinud teest ligemale 20 m lõuna poole.

Sisestatud: 07.06.2004.

Mälestise ajalugu


Kalme (reg nr 17669) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aastal, kes 1975. aasta aprillis koostas ka muistise passi.

Sisestatud: 04.03.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.

Sisestatud: 22.03.2018.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.

Sisestatud: 13.08.2014.