Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17690
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 6-k tln
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 31.08.18

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Helena Kaldre

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 18.11.2003.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on ristkülikukujulise rändrahnuga, mille mõõtmed ida–lääne suunas on ca 4,5 m ja põhja–lõuna suunas 3,5 m. Kivi ei ole säilinud terviklikult, kagu poolne nurk on lõhutud ja sellest on eraldunud mitu suuremat tükki. Kirde poolses osas on kivi kõrgus maapinnast ca 2,5 m. Tehislikud lohud asuvad kivi lae, kirdepoolsel, kõrgemal nurgal.

Sisestatud: 18.11.2003.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Tallinn–Narva mnt ja paekivi karjääri vahelisel alale jäävas metsas, kuusenoorendiku ja hõredama lehtpuumetsa piiril, ca 175 m kaugusel maanteest.

Sisestatud: 18.11.2003.

Mälestise ajalugu


Kivi (reg nr 17690) avastas 1973. aastal kodu-uurija Oskar Raudmets, 1975. aasta septembris koostas mälestise kohta passi arheoloog Vello Lõugas.

Sisestatud: 20.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 13.04.2012.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.08.2014.