Mälestise tunnus

Rahvapärimusteade. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Mälestise ajalugu

Arheoloog Richard Indreko 1924. aastal koostatud Jõelähtme kihelkolnna muinasjäänuste kirjelduses on Maardu hiiekoha kohta kirjutatud järgmist: "Hiiemets. Asuk. Maardu ms. pargi taga üks väga vana lepik, mõnes kohas väga madal ja porine."

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.