Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17715
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 2293
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Väikesed tehislohud kivi pinnal.

Sisestatud: 26.06.2009.

Mälestise kirjeldus


Suur rändrahn, mis mõjub eemalt vaadates mnaamärgina. Kujult meenutab kivi kaheviilulist mahalõigatud harjaga katust, mis on orienteeritud kagu-loode suunas. Kivi edelapoolne külg on üsna järsk, põhjapoolne külg aga veidi laugjam. Kivi üsna lame lagi madaldub pisut kagu suunas.
Kivi kõrgus on 2,3 m ning ümbermõõt 12 m. Kivi edelapoolsel külje vertikaalsel pinnal on 0,3-1,0 m kõrgusel u 50 tehislohukest. Üleval kivi lael on 7 kindlat ning paar võimalikku lohukest.

Sisestatud: 26.06.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub Peterburi teelt Kostiverre viivast maanteest u 200 m kagu pool. Kostivere Liukivi jääb sellest kivist u 480 m edela poole.

Sisestatud: 26.06.2009.

Mälestise ajalugu


Kivi (reg nr 17715) avastas arheoloog Vello Lõugas 28.10.1972. a.

Sisestatud: 26.06.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates

Sisestatud: 18.08.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljusse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse praegu lohukive umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline - lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku - kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakuskultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 18.08.2014.