Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi "Pauna suur kivi"
Mälestise registri number 17732
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 2287
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.06.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 16.06.2009.

Mälestise kirjeldus


Kivi on suur rändrahn, mis on ülevalt alla pooleks läinud. Kivi suurim kõrgus on 3,3 m, selle läänepoolse osa läbimõõt on ida-lääne suunas 7,2 m ning põhja-lõuna suunas 5,2 m. Idapoolse osa kõrgus on 3,6 m, selle läbimõõt põhja-lõuna suunas 4,7 m ja ida-lääne suunas 4,1 m. Kivi on sirgete külgedega. Kivi läänepoolsel osal on peal üks lohk, mille läbimõõt on 7 cm ja sügavus 2 cm.

Sisestatud: 16.06.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi jääb Põldmäe talust u 230 m kagu poole tasasele maale. Loihukivi reg nr 17722 jääb sellest kivist u 155 m lääne poole. Lohukivi reg nr 17710 asub u 310 m loode pool.

Sisestatud: 16.06.2009.

Mälestise ajalugu


Kivi (reg nr 17732) avastas Oskar Raudmets oktoobris 1972.a.

Sisestatud: 15.06.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates

Sisestatud: 15.07.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 18.08.2014.