Mälestise tunnus

Maastikul visuaalselt jälgitav kalme struktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Antud juhul on tegemist kahe ühtesulandunud kivikalmega, mis moodustavad põhja–lõuna suunas 21 m pikkuse ja ligemale 10 m laiuse künka.

Asukoha kirjeldus

Kalmete juurde pääseb Saha külast Maardu mõisa viivalt teelt Uuevälja talu juurest lõuna suunda viivat teed mööda. Kalmete rühm jääb ülamainitud teest paremale, vana Välja talu hoonete vastas paikneva endise mõisaküüni ning 2002 rajatud elamu ümbruses. Kalme paikneb ühes reas kalmetega 17799; 17800 ja 17801, neist paarkümmend meetrit lõuna pool. Kalme lõunaserv jääb edela–kirde suunalisest kiviaiast u 3 m põhja pool.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alustel kalmetel 17799; 17800; 17808; 17801; 17803 ja 17802 on ühine kaitsevöönd, mis paikneb endisest mõisaküüni ja 2002 aastal rajatud elamu kagu pool. Kaitsevöönd hõlmab põhiliselt põhjapoolse osa kiviaiaga piiratud õuealast (endisest karjaaiast), ületades selle ulatuse kirde ja kagu poole.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.