Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17873
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 124-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.07.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 02.02.2015.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rebala muinsuskaitsealal, Võerdla külas, Tallinn-Narva maantee (A1) põhjapoolses servas, 200 m lääne pool Maardu-Raasiku kõrvalmaantee (A 11103) ristist. Mälestis asub lagedal põllumaal, 15 m kaugusel teeservast. Mälestisest 40 meetri kaugusele loodesse jääb teine muinsuskaitsealune kivi (reg. nr. 17875).

Sisestatud: 30.11.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestise avastas Oskar Raudmets 1972-73. aasta paiku ning arheoloogidele näidati kätte 1973. aastal. Kivi esitati kaitse alla võtmiseks 1974. aastal. 1975. aastal koostati Vello Lõugase poolt mälestise pass, mis vana registri järgi kandis numbrit 124-k.

2003. aastal seoses teetöödega toimusid kivi ümbruses arheoloogilised väljakaevamised. Praegu asub kivi oma algsest asukohast kümmekond meetrit põhja pool, uues asukohas säilitati kivi orientatsioon ilmakaarte suhtes.

Sisestatud: 12.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 03.10.2014.