Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17875
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.10.1998
Registreeritud 01.10.1998
Mälestise vana number 209-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 05.07.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor, Triin Äärismaa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses

Sisestatud: 02.02.2015.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast terava harjaga loode-edela suunalist kivi. Kivi pikkus on 2,1 m, laius 1,9 m ja kõrgus 1,2 m. Kivi lääne- ja põhjaotsad on peaaegu püstjad, kivi idasein kaldub 45-kraadise nurga all. Idaseina kallakul asuvad 5 kunstlikku lohku, mis paiknevad kõik kivi alumises osas, maapinna lähedal. Ka kõrgemal asub mitmeid murenenud lohke, mida võib pidada kunstlikeks. 2/3 lohkudest on hävinud lohkudesse koguneva vee tagajärjel. Lohkude mõõtmed ulatuvad 6-10 cm-ni, sügavus 1,3- 2,7 cm-ni.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Võerdla külas, Ületee talu maadel. Mälestis paikneb Tallinn-Narva maantee (A1) 18,5 kilomeetril, maateest 30 meetrit põhjas suunas heinamaal.

Sisestatud: 15.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestise avastas Vello Lõugas 1975. aastal. Samal aastal koostati Vello Lõugase poolt mälestise pass ning kivi võeti riikliku kaitse alla vana registri järgi numbriga 209-k.

Sisestatud: 12.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.