Mälestise tunnus

Rahvapärimusteade. Tehislik lohk kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht puu vahetus ümbruses.

Mälestise kirjeldus

Mälestis on suur madal võrdlemisi lameda ristkülikukujulise pealispinnaga raudkivi. Mälestise pikkus ulatub põhja-lõuna suunas 3,2 meetrini, ida-lääne suunas 2,2 meetrini, ümbermõõt 9,7 meetrini. Kõrgeim on kivi 0,9-meetrine lõunaserv, kus on üks 6 cm läbimõõduga 1,2 cm sügavune korrapärane kunstlik lohk. Kivi asub Keila jõe saarel, mõisapargis. Kivi ümber kasvavad ringis 7 pärna. Tihedamalt on puid põhja ja ida pool.

Mälestise asukoha kirjeldus

Mälestis asub Keila linnas, Keila jõe saarel, endise mõisapargi südames. Mõisa endisest peahoonest (praegu Harjumaa muuseum) jääb mälestis 120 m edela poole, muinsuskaitsealuse väikelinnuse väljakaevatud ja konserveeritud varemetest (reg. nr. 21517) umbes 80 m kagu poole.

Mälestise ajalugu

Kultusekivina registreeriti kivi Mati Mandeli poolt 1977. aastal. Samal aastal esitati kivi mälestisena riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 428-k.

Kivi nimetatakse ka "Orjakiviks". Sellel peksnud kord mõisnik surnuks vastuhakanud orja seitse poega. Nende mälestuseks istutanud isa kivi ümber pärnad (Kas tunned maad. Tallinn, 1965, lk 93).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.