Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi "Orjakivi"
Mälestise registri number 17882
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 428-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 21.11.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Rahvapärimusteade. Tehislik lohk kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht puu vahetus ümbruses.

Sisestatud: 04.12.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on suur madal võrdlemisi lameda ristkülikukujulise pealispinnaga raudkivi. Mälestise pikkus ulatub põhja-lõuna suunas 3,2 meetrini, ida-lääne suunas 2,2 meetrini, ümbermõõt 9,7 meetrini. Kõrgeim on kivi 0,9-meetrine lõunaserv, kus on üks 6 cm läbimõõduga 1,2 cm sügavune korrapärane kunstlik lohk. Kivi asub Keila jõe saarel, mõisapargis. Kivi ümber kasvavad ringis 7 pärna. Tihedamalt on puid põhja ja ida pool.

Sisestatud: 04.12.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Keila linnas, Keila jõe saarel, endise mõisapargi südames. Mõisa endisest peahoonest (praegu Harjumaa muuseum) jääb mälestis 120 m edela poole, muinsuskaitsealuse väikelinnuse väljakaevatud ja konserveeritud varemetest (reg. nr. 21517) umbes 80 m kagu poole.

Sisestatud: 04.12.2007.

Mälestise ajalugu


Kultusekivina registreeriti kivi Mati Mandeli poolt 1977. aastal. Samal aastal esitati kivi mälestisena riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 428-k.

Kivi nimetatakse ka "Orjakiviks". Sellel peksnud kord mõisnik surnuks vastuhakanud orja seitse poega. Nende mälestuseks istutanud isa kivi ümber pärnad (Kas tunned maad. Tallinn, 1965, lk 93).

Sisestatud: 18.08.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.