Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17884
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 430-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise kirjeldus


Kivi on ovaalse põhiplaaniga ja kumera pealispinnaga. Kivi pikkus ulatub põhja-lõuna suunas 3 m-ni, laius ida-lääne suunas 2,3 m-ni, kõrgus 1,3 m-ni ja suurim ümbermõõt 8 m-ni. Kivi põhja-lõuna suunalisel harjal leidub ridastikku 7 korrapärast kunstlikku, ümara kuju- ja põhjaga lohukest. Lohkude läbimõõt on 4,5-6 cm, sügavus 0,5-2 cm.

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Karjaküla aleviku loodeosas, Keila jõest umbes 1 km kaugusel edelas. Keila–Keila-Joa riiklikust kõrvalmaanteest (A 11195) jääb mälestis kirdesse, mööda külavaheteed umbes 1 km kaugusele. Mälestis paikneb kõrgemal põllumassiivil vahetult Keila jõe vasakkalda poole jääva luha lääneservas. Kivist edelasse ja läände jäävad 4 kultusekivi ning muistne asulakoht (vt KKT Lisa 1. Kultuurimälestiste Kultusekivid (reg nr 17884-17888) ja Asulakoht (reg nr 17883) asukoha skeem).

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise ajalugu


Arheoloog Mati Mandel koostas kultusekivi kohta passi 1981. aastal. Samal aastal esitati kivi riikliku kaitse alla võtmiseks.

Sisestatud: 13.10.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Vt KKT Lisa 2. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi ulatus. Mälestisele kehtestati täpsustatud kaitsevööndi ulatus on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 13.10.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.