Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17885
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 432-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on kolmnurkse põhiplaaniga ning kumera pealispinnaga raudkivi. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 2,6 m, laius põhja-lõuna suunas on 2 m. Kivi ümbermõõt maapinna kõrgusel on 6,5 m, kõrgus 0,9 m. Kivilae kõrgemas osas on 13 korrapärast kunstlikku lohku (läbimõõt 4-6 cm, sügavus 0,5-1,2 cm).

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Tõmmiku külas, vahetult Karjaküla aleviku loodepiiril, Keila jõest umbes 1 km kaugusel edelas. Keila–Keila-Joa riiklikust kõrvalmaanteest (A 11195) jääb mälestis kirdesse, mööda külavaheteed umbes 1 km kaugusele. Mälestis paikneb kõrgemal põllumassiivil vahetult Keila jõe vasakkalda poole jääva luha lääneservas. Mälestisest lõuna ja ida poole jääb 4 kultusekivi ja edelasse muistne asulakoht (vt KKT Lisa 1. Kultuurimälestiste Kultusekivid (reg nr 17884-17888) ja Asulakoht (reg nr 17883) asukoha skeem).

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati arheoloog Mati Mandeli poolt 1981. aastal. Samal aastal koostas arheoloog mälestise kohta passi ning kivi esitati kultuurimälestisena riikliku kaitse alla võtmiseks.

Sisestatud: 13.10.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Vt KKT Lisa 2. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi ulatus. Mälestisele kehtestati täpsustatud kaitsevööndi ulatus on nähtav Maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 13.10.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.