Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17887
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 434-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.11.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 17.08.2006.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on põhja-lõuna suunas 3,2 m ja ida-lääne suunas 3 m pikk. Kivi lõunaots on madalam kui põhja ots. Kivi lamedalt pealispinnalt on võimalik kokku lugeda vähemalt 17 tehislikku lohku (sügavus 2-3 cm, läbimõõt 6-7 cm). Enamus lohkusid paiknevad kivi kõrgemal osal, vähem on lohkusid tehtud madalamale. Vertikaalpindadel lohkusid ei ole.

Sisestatud: 17.08.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Karjaküla aleviku loodeosas, Keila jõest umbes 1 km kaugusel edelas. Keila–Keila-Joa riiklikust kõrvalmaanteest (A 11195) jääb mälestis kirdesse, mööda külavaheteed umbes 1 km kaugusele. Mälestis paikneb kõrgemal põllumassiivil vahetult Keila jõe vasakkalda poole jääva luha lääneservas. Mälestisest kirde ja lääne poole jääb 4 kultusekivi ja muistne asulakoht (vt KKT Lisa 1. Kultuurimälestiste Kultusekivid (reg nr 17884-17888) ja Asulakoht (reg nr 17883) asukoha skeem).

Sisestatud: 13.10.2006.

Mälestise ajalugu


Mälestist on pildistanud arheoloog Mati Mandel 1981. aastal, Muinsuskaitseameti arhiivis on ka 3 mustvalget fotot 1986. aastast.

Sisestatud: 13.10.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Vt KKT Lisa 2. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi ulatus.

Sisestatud: 17.08.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.