Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17890
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 437-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.07.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 17.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast nelinurkse põhiplaaniga, pealt võrdlemisi lamedat sammaldunud kivi. Mälestise pikkus ja laius on 2 m, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt on 6 m, kõrgus 0,5 m. Kivi lael, peamiselt selle lõunapoolses osas, leidub 27 korrapärast kunstlikku lohukest. Lohkude läbimõõt on 4-8 cm, sügavus 0,5-2,5 cm. Lohud asuvad kivi lael. Kivi asub elumajade keskel, kivi ümbruses kasvavad põõsad. Mälestise lähedusse jääb asulakoht registrinumbriga 17889.

Sisestatud: 17.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kulna küla lääneservas majadekobara keskel. Mälestis jääb Keila-Haapsalu tugimaanteest (A17) 100 m lääne poole, Saare talu õuealale.

Sisestatud: 17.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis avastati Mati Mandeli poolt 1978. aastal. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 437-k.

Sisestatud: 04.12.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.