Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17898
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 362-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 18.08.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Peeter Nork

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast nelinurkse põhiplaaniga, pealt lamedat raudkivi, mille pikkus ida-lääne suunas on 3 meetrit, laius põhja-lõuna suunas 2,9 meetrit, kõrgus 0,8 meetrit ja suurim ümbermõõt 9 meetrit. Kivil lael, kesk- ja idaosas leidub 5 korrapärast kunstliku lohukest mõõtmetega 6-9 cm, sügavusega 0,5-1,5 cm.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Ohtu küla lääneservas Suitsurehe talu maadel. Suitsurehe elamuhoonetest jääb mälestis 400 m loodesse, Kasemetsa talust 340 meetrit kirdesse. Kivist 130 meetri kaugusel asub kivihunnik, umbes 400 meetri kaugusele mälestisest jäävad asulakoht (reg nr 17896), kultusekivi (reg nr 17899) ning ohvriallikas (reg nr 17902).

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise ajalugu


Kivi oli kasutusel kultuseobjektina arvatavasti I aastatuhandel eKr.
Muistis avastati Mati Mandeli poolt 1973. aastal. Samal aastal koostati mälestise pass. Riikliku kaitse alla võtmiseks esitati mälestis 1974. aastal.

Sisestatud: 06.07.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.