Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17899
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 363-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 12.07.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast ristkülikukujulise põhiplaaniga, pealt lamedat raudkivi. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas ning ida-lääne suunas ulatub 2,8 meetrini, kõrgus 0,7 meetrini ning ümbermõõt 8,5 meetrini. Kivi lame lagi on suures osas purunenud. Säilinud pinnal leidub 39 korrapärast kunstlikku lohukest. Suurem osa lohke on 6-8 cm läbimiõõduga ning 1-2,5 cm sügavused. Lohkudest eristuvad 2 suuremat lohku, mille mõõtmed on 10-13 cm ning 15-22 cm, sügavus mõlemal 3,5 cm. Tegu võib olla ohvrilohkudega. Enamus märke paikneb kivi loodeosas.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Ohtu küla lääneservas, Jaagu talu maadel. Kulna-Vasalemma kõrvalmaanteest (A 11171) jääb muistis 230 meetrit lääne poole, külateest 90 meetrit põhja poole põllumaale. Mälestis asub kaitsealuse asulakoha (reg nr 17896) peal, ohvriallika (reg nr 17902) läheduses.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestise avastas 1973. aastal Mati Mandel, samal aastal koostati arheoloogi poolt mälestise pass. Mälestis esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1974. aastal vana registrinumbriga 363-k.

Sisestatud: 06.07.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.