Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 17900
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 364-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.07.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Silja Konsa

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 06.07.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast ovaalset, ida-läänesuunalise põhiplaaniga, pealt lamedat raudkivi, mille pikkus ida-lääne suunas on 2,2 m, laius põhja-lõuna suunas on 1,6 m, kõrgus 1,1 m ja suurim ümbermõõt 7 m. Kivi on toodud praegusesse asukohta kusagilt lähedalt põllult. Kivilae lõunaosas, piki lõunaserva, samuti idaosas, leidub 9 korrapärast kunstlikku lohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 5,5-7 cm-ni, sügavus 0,8-1,5 cm-ni.

Sisestatud: 17.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Ohtu külas, Kulna-Vasalemma kõrvalmaantee (A11171) 3. kilomeetril. Mälestis jääb tee idaserva, Ohtu mõisa peahoonest umbes 200 meetrit kagusse. Mälestis asub suhteliselt kõrgel põllumaal.

Sisestatud: 17.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis registreeriti Mati Mandel`i poolt 1973. aastal. 1974. aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 364-k.

Sisestatud: 04.12.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.