Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18011
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Mälestise vana number 479-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.01.07

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus läheduses.

Sisestatud: 05.09.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis kujutab endast rombja põhiplaaniga, pealt võrdlemisi lamedat kivi. Tema pealispinna lõunaosas leidub 16 korrapärast kunslikku kultuslohukest. Lohkude läbimõõt ulatub 4-6 sentimeetrini, sügavus 0,5-1,5 sentimeetrini. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 2 m, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt on 7,8 meetrit ja kõrgus 0,6 meetrit.

Sisestatud: 21.08.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kolu külas Laane talu maadel. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa põhimaanteest (A2) paikneb mälestis 140 meetrit ida pool, keset suhteliselt hooldamata metsatukka. Taluhoonete suhtes jääb mälestis 95 meetrit edelasse. Mälestisest 95 meetrit lääneedelasse jääb kaitselaune kultusekivi registrinumbriga 18010, 70 meetrit loodesse jääb kultusekivi registrinumbriga 18009.

Sisestatud: 21.08.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis kuulub I aastatuhandesse eKr. Mälestis avastati 1977. aastal J. Lauristini kolhooosi peamelioraatori P. Savolaineni poolt. 1979. aastal esitati kivi riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 479-k.

Sisestatud: 21.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.