18038 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18038 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.10.1998 |
Registreeritud | 02.10.1998 |
X-koordinaat | 557363.19 |
Y-koordinaat | 6561531.52 |
Mälestise vana number | 469-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 23.10.14
Menetleja: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Mälestis kujutab endast kolmnurkse põhiplaaniga, pealt lamedat raudkivi, mille pikkus on põhja-lõuna suunas 1,8 meetrit, laius ida-lääne suunas on 1,2 meetrit, suurim ümbermõõt 5 meetrit ja kõrgus 0,75 meetrit. Kivi lael on lähestikku 2 korrapärast, kunstlikku lohku. Lohkude läbimõõt on 5 ja 7 sentimeetrit, sügavus 1,5 ja 0,5 sentimeetrit |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Oru küla maadel. Vaida-Urge kõrvalmaanteest (A11202) jääb mälestis läände, mööda Oru-Kolu-Tuhala teed 190 meetrit, teest 15 meetrit põhja poole. Paju talu asub kivist 95 meetrit kagu pool. Mälestisest 100 meetrit ida pool asub kaitsealune muinasasula nr. 18021, 150 meetrit lääne pool aga asula nr. 18023 (nn "Kämbla küla ase"). |
Ajalugu Mälestis kuulub I aastatuhandesse eKr. Mälestis avastati O. Raudmetsa poolt 1977. aastal. Samal aastal koostati M. Mandeli poolt mälestise pass ning kivi esitati riikliku kaitse alla võtmiseks. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 469-k. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |