18069 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18069 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.10.1998 |
Registreeritud | 09.10.1998 |
X-koordinaat | 579434.94 |
Y-koordinaat | 6592425.47 |
Mälestise vana number | 600-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 10.09.10
Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Gurly Vedru
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Kivi on olemuselt suur rändrahn, mis paikneb keset põldu. Kivi läbimõõt on N-S suunas 3,7 m ja E-W suunas 3,4 m. Lohukivi N-külg on peaaegu püstjas, 1,8 m, teised küljed laugemad. Lohkusid on kivil 20 ja nende läbimõõt on keskmiselt 5-6 cm ja sügavus keskmiselt 1,5 cm. Kõige sügavam lohk on 3,6 cm sügav ja läbimõõdult 7 cm ja kõige väiksem o,8 cm sügav, läbimõõt 5 cm. Läbimõõdult kõige suurem lohk on 8 cm, 2,1 cm sügav ja kõige väiksem 4,5 cm, sügavus 1,0 cm. |
Asukoha kirjeldus Kalme asub Mäepea külas Matsuaugu talu maa-alal „Kangrumäel". Vana-Narva mnt(11260) ja Kuusalu-Valkla(11267) teeristist 1,4 km N-suunas. Kuusalu-Valkla teed mööda 570 m pärast tuleb NW-suunas(vasakul) Allika-Mäepea tee, kus 800 m pärast teest 100 m E-suunas paikneb muistis. Mälestisest 90 m W-pool on kaks kivikalmet nr. 18065,18066. |
Ajalugu Lohukivi on dateeritav I at lõppu eKr kuni I at pKr. Esmakordselt registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 1976. aasta juunis. Kohalik rahvas ei tea lohkudest kivil midagi. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |